Uses ISO Latin-2 encoding
Oli külm selge aprillipäev, kellad lõid parajasti kolmteist. Winston Smith , lõug vastu rinda surutud, et kaitsta end läbilõikava tuule vastu, lipsas kiiresti Võidu Maja klaasuksest sisse, aga mitte küllalt kiiresti, et takistada liivasegust tolmukeerist endaga kaasa tulemast.
Trepikoda haises keedetud kapsa ja vanade kaltsumattide järgi. Selle ühes otsas oli seinale kinnitatud värviline plakat, mis oli siseruumi kohta liiga suur. See kujutas vaid üht tohutut, enam kui meetrilaiust nägu: umbes neljakümne viie aastase mehe nägu tihedate mustade vuntside ja karmide meeldivate näojoontega. Winston hakkas treppist üles minema. Lifti ei tasunud proovidagi. See töötas parematel aegadel harva, ja praegu oli vool päeva ajaks välja lülitatud. See oli osa vihkamise nädala eelsest kokkuhoiukampaaniast. Korter oli kaheksandal korrusel, ja Winston , kes oli kolmekümne üheksa aastane ja kel oli veenilaiendi haavand parema jala pahkluu kohal, astus aeglaselt, tõmmates minnes korduvalt hinge. Igal korrusel vaatas lifti vastasseinalt vastu plakat selle tohutu näoga. See oli niisugune pilt, mis on tehtud nii, et silmad saadavad sind igale poole. " Suur Vend valvab sind " , oli pildi all kiri.
Korteris luges mahlakas hääl ette mingeid arvusid, mis käisid ilmselt malmitootmise kohta. Hääl tuli piklikust, tuhmi peegli moodi metallplaadist, mis moodustas osa parempoolesest seinast. Winston keeras nuppu ja hääl jäi veidi vaiksemaks, kuigi sõnad olid endiselt selged. Seda riistapuud (mille nimi oli teleekraan), sai küll vaiksemaks keerata, aga võimatu oli seda täiesti välja lülitada. Winston jäi akna alla seisma: ta oli lühike, kleenuke ja sinised tunked, Partei vormiriietus, veel rõhutasid tema kõhnust. Tal oli väga heledad juuksed ja loomu poolest jumekas nägu, mille naha oli kehv seep, nürid ¾iletid ja äsja lõppenud talve külmad karedaks muutnud.
Aknatagusest vaatepildist õhkus isegi läbi klaasi külma. All tänaval keerutasid väikesed tuulepöörised tolmu ja paberitükke, ja kuigi päike paistis ja taevas oli eresinine, oli kõik ümberringi hall ja ilmetu, välja arvatud plakatid, mida oli kõikjale üles kleebitud. Mustavuntsiline nägu vahtis vastu iga nurga pealt, ka vastasmaja fassaadilt. " Suur Vend valvab sind, " ütles kiri, ja tumedad silmad vaatasid sügavalt Winstonile silma. All kõnnitee kohal laperdas teine, nurgast rebenenud plakat hooti tuule käes, vaheldumisi varjates ja näidates ainsat sõna ingsots . Taamal laskus helikopter katuste vahele, jäi korraks õhku rippuma nagu porikärbes ja liugles siis kaarjalt edasi. See oli akendesse piiluv politseipatrull. Aga patrullil polnud suurt tähtsust. Tähtis oli Mõttepolitsei .
Teleekraanist tulev hääl Winstoni selja taga jahvatas ikka veel malmist ja IX kolmaastakuplaani ületamisest. Teleekraan töötas korraga nii vastuvõtja kui saatjana. See püüdis kinni iga vaiksest sosinast tugevama heli, mida Winston tegi; vähe sellest, kuni ta püsis metallplaadi vaateväljas, oli teda niisama hästi ka näha. Muidugi oli täiesti võimatu öelda, kas sind parajasti valvatakse või mitte. Võis ainult mõistatada, kui tihti ja mis süsteemi järgi Mõttepolitsei iga üksiku kanali sisse lülitab. Mõeldav oli seegi, et jälgiti kogu aeg kõiki. Aga igal juhul võidi sinu kanal sisse lülitada mis tahes hetkel. Tuli elada -- ja elatigi, tänu harjumusele, mis oli muutunud instinktiks, -- teadmises, et igat heli, mida sa teed, kuuldakse ja igat liigutust, välja arvatud pimedas, pannakse tähele.
Winston seisis kogu aeg seljaga teleekraani poole. Nii oli kindlam, kuigi ka selg võis reeta, nagu ta väga hästi teadis. Umbes kilomeetri kaugusel kõrgus valge ja vägevana tahmase maastiku kohal Tõeministeerium , tema töökoht. See, mõtles ta ebamäärase vastumeelsusega, see on siis London, Esimese Maandumisraja , Okeaania elanikearvult kolmanda provintsi pealinn. Ta püüdis leida mõnd lapsepõlvemälestust, mis ütleks, kas London on alati selline olnud. Kas siin on alati olnud ridamisi neid räämas üheksateistkümnenda sajandi maju, palgid seinu toetamas, aknad papiga kinni löödud ja katused lainelise plekiga kaetud, lagunevad aiamüürid igasse külge vajumas? Ja need pommitamisjäljed, kus õhus keerles krohvitolmu ja põdrakanep kasvas kivirusul; ja need kohad, kus pommid olid lagedaks teinud suurema platsi ja kuhu oli kerkinud karjakaupa armetuid barakke nagu kanakuute? Asjata kõik, ta ei mäletanud midagi: lapsepõlvest ei olnud säilinud midagi peale üksikute eredalt valgustatud piltide, millel ei olnud tagapõhja ja mis jäid enamasti arusaamatuks.
Tõeministeerium -- uuskeeles * Tõmin -- erines rabavalt kõigest muust, mida oli näha. See oli tohutu kiiskavvalgest betoonist püramiidne ehitis, mis kerkis astanguliselt 300 meetri kõrgusele. Sealt, kus Winston seisis, seletas silm veel parajasti valgel seinal elegantses kirjas ilutsevat Partei kolme loosungit: " Sõda on rahu " " Vabadus on orjus " " Teadmatus on jõud "
Räägiti, et Tõeministeeriumi hoones on maa peal kolm tuhat tuba ja vastav juurestik maa all. Hajali mööda Londonit oli veel kolm samasuguse välimuse ja suurusega hoonet. Need troonisid ümberkaudsete ehituste kohal, nii et Võidu Maja katuselt võis näha korraga kõiki nelja. Need olid ministeeriumide hooned, mille vahel jagunes kogu valitsusaparaat. Tõeministeerium , mis tegeles informatsiooni, meelelahutuse, hariduse ja kunstiga. Rahuministeerium , mis tegeles sõjaga. Armastusministeerium , mis kaitses seaduslikkust ja korda. Ja Külluseministeerium , mis vastutas majanduselu eest. Uuskeeles nimetati neid: Tõmin , Ramin , Armin , ja Külmin .
Armastusministeerium oli hirmuäratav asutus. Sel ei olnud ühtki akent. Winston ei olnud kordagi käinud Armastusministeeriumis , isegi mitte poole kilomeetri kaugusel sellest. See oli koht, kuhu oli võimatu pääseda muidu kui ametiasjus, ja ka siis tuli tungida läbi traattõketest, raudustest ja peidetud kuulipildujapesadest labürindi. Isegi selle välimisele kaitsevööndile viivail tänavail lonkisid musta mundriga gorillanäolised valvurid, kes olid relvastatud jätkuliste nuiadega.
Winston pööras järsult ümber. Ta oli mananud näole vaikse optimismi ilme, nagu see oli soovitav näoga teleekraani poole olles. Ta läks üle toa tillukesse kööki. Lahkudes sel kellaajal ministeeriumist , oli ta ohverdanud lõunasöögi kantiinis, ja ta teadis, et köögis ei ole midagi süüa peale mustjaspruuni leivatüki, mida tuli hoida homme hommikuks. Ta võttis riiulilt pudeli värvitu vedelikuga, mille lihtsale valgele sildile oli kirjutatud Võidu d¾inn . Sel oli vastik, õline lõhn nagu hiina riisiviinal. Winston kallas endale sealt peaaegu teetassitäie, võttis südame rindu ja neelas selle alla nagu arstirohu.
Jalamaid hakkas ta nägu õhetama ja tal tuli vesi silma. See vedelik oli nagu lämmastikhape, vähe sellest, seda neelates oli tunne, nagu oleksid kumminuiaga kuklasse saanud. Hetke pärast andis kõrvetus maos aga järele ja maailm omandas rõõmsama ilme. Ta võttis käkrunud pakist, millel oli kiri Võidu sigaretid , ühe sigareti, aga hoidis seda ettevaatamatult püstloodis, mille tõttu tubakas pudenes kõik maha. Järgmisega oli tal rohkem õnne. Ta läks tagasi elutuppa ja istus väikese laua taha, mis oli teleekraanist vasakul. Ta võttis lauasahtlist sulepea, tindipoti ja paksu, kvartkaustas, punase selja ja marmoreeritud kaantega kaustiku.
Mingil põhjusel oli teleekraan elutoas ebatavalises kohas. Selle asemel et paikneda -- nagu oli normaalne -- otsaseinas, kust oleks näinud kogu tuba, oli ta pikemas seinas, vastu akent. Ekraani kõrval oli väike ni¹¹, kus Winston praegu istus, -- see oli maja ehitamise ajal mõeldud ilmselt raamaturiiuli jaoks. Ja ni¹is istudes ning tahapoole nõjatudes jäi Winston teleekraanile kättesaamatuks, mis puutus nägemisse. Teda oli muidugi kuulda, aga niikaua, kui ta püsis oma praeguses asendis, ei olnud teda näha. Ja osalt just see toa ebatavaline geograafia oligi talle sisendanud mõtte, mida ta asus nüüd teoks tegema.
Aga selle mõtte oli talle sisendanud ka see kaustik, mille ta oli sahtlist välja võtnud. See oli iseäralikult ilus kaustik. Selle sile, kreemjas, vanadusest pisut koltunud paber oli seda sorti, mida ei olnud enam vähemalt nelikümmend aastat toodetud. Kuid Winston oletas, et see kaustik on veel palju vanem. Ta oli märganud seda ühe väikese räämas vanakraamikaupluse aknal kuskil aguliurkas (kus nimelt, seda ta ei mäletanud) ja teda oli jalamaid haaranud vastupandamatu soov selle omanikuks saada. Partei liikmed ei tohtinud tavalistes poodides käia ( vabalt turult ostmas , nagu öeldi), aga sellest ei peetud rangelt kinni, sest paljusid asju, nagu näiteks kingapaelu ja ¾iletiteri, ei olnudki muul viisil võimalik saada. Ta oli heitnud tänaval kiire pilgu ette ja taha, oli lipsanud poodi ja ostnud kaustiku kahe ja poole dollari eest ära. Sel hetkel polnud tal selle kaustikuga veel mingit kindlat kavatsust. Ta oli selle süüdlaslikult portfellis koju toonud. Isegi tühjalt, ilma et sinna oleks midagi kirjutatud, oli see kompromiteeriv omand.
Mõte, mida ta asus nüüd teoks tegema, oli päevikupidamine. See ei olnud keelatud (miski ei olnud keelatud, sestpeale kui ei olnud enam olemas seadusi), aga ilmsikstuleku puhul võis olla kindel, et karistuseks on surmanuhtlus või vähemasti kakskümmend viis aastat sunnitöölaagrit. Winston pani sule sulepea otsa ja pühkis selle õlist puhtaks. Sulg oli vanaaegne riist, mida kasutati harva isegi allkirja andmiseks, ja ta oli hankinud selle salaja ning suure vaevaga, lihtsalt tundes, et see ilus kreemjas paber on seda väärt, et sinna kirjutataks ehtsa sulega, selle asemel et kriipida seda tindipliiatsiga. Tegelikult ei olnud ta harjunud käega kirjutama. Peale väga lühikeste märkmete dikteeriti kõik mis vaja kõnekirjurile, aga praeguseks otstarbeks see muidugi ei kõlvanud. Ta kastis sule tindipotti ja jäi hetkeks kõhklema. Värin käis läbi ta südame. Paberile jälje jätmine oli otsustav tegu. Väikeste kohmakate tähtedega kirjutas ta:
4. aprill 1984
Ta ajas end sirgu. Teda valdas täielik abitustunne. Kõigepealt ei teadnud ta vanduda, kas praegu ikka on 1984. aasta. Tõenäoline see oli, sest ta oli üpris kindel, et ta on kolmekümne üheksa aastane, ja ta arvas, et ta on sündinud 1944. või 1945. aastal; aga praegusel ajal oli võimatu ühtegi ajamomenti fikseerida suurema kui paariaastase täpsusega.
Ja äkki tabas teda kõhklus: kellele ta õieti kirjutab seda päevikut? Tulevikule, neile, kes pole veel sündinud. Ta mõte tiirles mõne hetke kahtlase daatumi ümber päevikus ja põrkas siis mütsatades vastu uuskeele sõna kaksisoism . Nüüd alles jõudis tema teadvusse, kui suure asja ta on ette võtnud. Kuidas saab suhelda tulevikuga? See on juba loomu poolest võimatu. Tulevik kas sarnaneb olevikuga, mis puhul see ei kuula teda, või erineb olevikust, ja siis ei ole tema kitsikus sellele mõistetav.
Tükk aega ta istus ja vahtis tuimalt paberile. Teleekraanist tuli nüüd räiget marsimuusikat. Imelikult kombel paistis, et ta ei ole kaotanud mitte ainult väljendusvõimet, vaid on koguni ära unustanud kõik selle, mida ta oli kavatsenud öelda. Ta oli nädalate kaupa end selleks silmapilguks ette valmistanud, ja talle polnud kordagi pähe tulnud, et see nõuab veel midagi muud peale julguse. Kirjutamine ise saab olema kerge. Tal tarvitseb vaid paberile kanda see ilmlõpmatu ärev monoloog, mis oli jooksnud ta peas aastate kaupa. Kuid praegusel hetkel oli see monoloogki katkenud. Pealegi oli ta veenilaiendi haavand hakanud talumatult sügelema. Aga ta ei julgenud seda kratsida, sest kui ta seda tegi, lõi sinna alati põletik sisse. Sekundid tiksusid. Ta ei tajunud muud kui enda ees oleva lehe tühjust, naha sügelemist pahkluu kohal, muusika mürtsumist ja kerget uima joodud d¾innist.
Järsku hakkas ta täielikus paanikas higistama, tajudes vaid ähmaselt, mida ta paberile paneb. Tema väike, kuid lapselik käekiri hüples lehel üles-alla, kaotades algul ära suured tähed ja lõpuks punktid:
4. aprill 1984 . Eile õhtul kinos. Puha sõjafilmid. Üks väga hea põgenike laevast, mida pommitati kusagil Vahemerel . Publikule tegid suurt lõbu kaadrid tohutu paksust tünnakast mehest, kes püüdis helikopteri eest ära ujuda, algul näidati, kuidas ta püherdab vees nagu pringel, siis näidati teda läbi helikopteri kuulipildujasihiku, siis oli ta auke täis ja meri tema ümber roosa ja ta vajus nii äkki põhja, nagu oleks tal aukudest vesi sisse läinud. publik möirgas naerda, kui ta põhja vajus. siis näidati päästepaati, mis oli lapsi täis ja mille kohal rippus helikopter. paadininas istus üks keskealine naine vist juuditar väike kolmeaastane poiss süles. poiss karjus hirmu pärast ja surus oma pead ema rindade vahele nagu tahaks ta end temasse puurida ja naine hoidis tal ümbert kinni ja püüdis teda rahustada kuigi oli ka ise hirmust sinine, varjates teda nii hästi kui suutis nagu loodaks ta et tema käed kaitsevad last kuulide vastu. siis viskas helikopter sinna 20-kilose pommi kohutav plahvatus ja paat lendas pilbasteks. ja siis oli seal haruldane kaader lapse käest mis lendas üles üles otse üles vastu taevast kaamera helikopteri ninas oli seda nähtavasti jälginud ja seda saatis võimas aplaus parteilaste istekohtadelt aga üks naine all prolede saaliosas pistis äkki lõugama ja karjus et seda ei tohiks lastele näidata seda ei tohiks neil pole õigust lastele neil pole õigust kuni politsei viis ta viis ta minema ma ei usu et temaga midagi tehakse keegi ei hooli sellest mida proled ütlevad tüüpiline prolede reaktsioon nad ei --
Winston katkestas kirjutamise, osalt sellepärast, et ta käsi tõmbus krampi. Ta ei teadnud, mis oli teda pannud seda soppa endast välja valama. Aga imelik oli see, et samal ajal oli temas selge kuju võtnud üks hoopis teist laadi mälestus, sedavõrd, et ta oli peaaegu valmis seda kirja panema. Ja ta taipas nüüd, et just selle teise juhtumi pärast ta oli järsku otsustanud koju tulla ja hakata täna päevikut pidama.
See oli juhtunud hommikul ministeeriumis , kui millegi nii häguse kohta saab üldse nii öelda.
Oli umbes üksteist ja arhiiviosakonnas , kus Winston töötas, tassiti toole boksidest välja, keset saali suure teleekraani ette, valmistudes kaheks vihkamise minutiks . Winston oli just ühes keskmises reas istet võtmas, kui äkki astus saali kaks inimest, keda ta nägupidi tundis, aga kellega ta polnud rääkinud. Üks neist oli tüdruk, keda ta koridoris sageli kohtas. Winston ei teadnud tema nime, aga ta teadis, et see tüdruk töötab ilukirjandusosakonnas . Arvestades seda, et ta oli näinud teda õliste käte ja mutrivõtmega, võis arvata, et ta on mingi tehnik mõne romaanikirjutamise masina juures. Tüdruk oli enesekindla olekuga, umbes kahekümne seitsme aastane, paksude tumedate juuste, tedretähnilise näo ja kiirete sportlike liigutustega. Ümber tema tunkede oli mitmekordselt keeratud kitsas helepunane vöö, Noorte Antiseksuaalse Liidu tunnus, küllalt tihedalt, et esile tõsta tema puusade vormikust. Winstonile oli ta olnud esimesest pilgust peale vastumeelne. Ja ta teadis ka põhjust. See oli hokiväljakute ja külmade supluste, ühiste matkade ja üldise ideepuhtuse õhkkond, mis tüdrukut saatis. Winstonile olid vastumeelsed peaaegu kõik naised, eriti aga noored ning nägusad. Just naised, ja eeskätt noored naised, olid Partei kõige fanaatilisemad pooldajad, loosungineelajad, vabatahtlikud nuhid ja ketserluse väljanuuskijad. See tüdruk aga jättis talle ohtlikuma mulje kui ükski teine. Ükskord koridoris vastu tulles oli tüdruk talle heitnud kiire kõrvalpilgu, mis oleks teda nagu läbi puurinud, nii et ta tundis hetkeks jäist hirmu. Tal käis peast läbi isegi kahtlus, et see tüdruk on ehk Mõttepolitsei agent. See ei olnud, tõsi küll, kuigi tõenäoline. Aga siiski ta tundis iseäralikku ängistust, milles hirm segunes vaenulikkusega, iga kord kui nad kuskil kohtusid.
Teine tulija oli mees nimega O'Brien , sisepartei liige, kellel oli nii kõrge ja tähtis ametikoht, et Winstonil oli sellest vaid ähmane ettekujutus. Toolide ümber sagivad inimesed vakatasid paugupealt, kui nad nägid sisepartei liikme musti tunkesid. O'Brien oli suur turske mees jämeda kaela ja tahumatu, pentsiku, brutaalse näoga. Aga hoolimata tema heidutavast välimusest oli tema käitumises teatavat sarmi. Tal oli iseäralik komme oma prille kohendada, mis oli imelikult relvitustav, mingil seletamatul moel imelikult kultiveeritud. Seda liigutust oleks võinud võrrelda kaheksateistkümnenda sajandi aadlimehe ninatubakatoosi-pakkumisega, kui keegi veel niisugustes kategooriates oleks mõelnud. Winston oli O'Brienit näinud tosina aasta jooksul oma tosin korda. Ta tundis tema vastu sügavat huvi, ja mitte ainult sellepärast, et teda köitis kontrast O'Brieni käitumise ja tema poksijavälimuse vahel. Eeskätt toitis tema huvi salajane veendumus -- või ehk siiski mitte veendumus, vaid lootus, -- et O'Brieni poliitiline õigeusklikkus pole täiuslik. Miski tema näos sisendas seda vastupandamatult. Aga muidugi, võib-olla see ei olnud siiski ketserlus, mis oli kirjutatud tema näkku, vaid lihtsalt intelligents. Igal juhul jäi temast mulje kui inimesest, kellega võiks rääkida, kui õnnestuks kuidagi petta teleekraani ja jääda temaga nelja silma alla. Winston ei olnud küll iial teinud vähimatki katset seda oletust kontrollida; ja muidugi polnud tal selleks võimalustki. Sel hetkel vaatas O'Brien oma käekella, nägi, et kell on peaaegu üksteist null-null, ja otsustas ilmselt arhiiviosakonda jääda, kuni kaks vihkamise minutit on möödas. Ta võttis istet samas reas kus Winstongi , paari tooli kaugusel. Nende vahel istus väike punasejuukseline naine, kes töötas Winstoni kõrval boksis. Tumedate juustega tüdruk istus otse tema selja taga.
Järgmisel hetkel, nagu oleks tööle hakanud mingi tohutu õlitamata masinavärk, prahvatas otsaseinas olevast suurest teleekraanist saali kohutav krigisev kõnehääl. See käis hammastest läbi ja ajas kuklakarvad turri. Vihkamine oli alanud.
Nagu tavaliselt, ilmus ekraanile Emmanuel Goldsteini , rahvavaenlase nägu. Siit-sealt vaatajate hulgast kostis sisinast. Väike punajuukseline naine piiksatas hirmust ja vastikusest. Goldstein oli renegaat ja ususalgaja, kes kunagi ammu (kui ammu, seda ei mäletanud täpselt enam keegi) oli olnud üks Partei juhtivaid tegelasi, peaaegu Suure Venna endaga ühel tasemel, ja oli siis hakanud arendama kontrrevolutsioonilist tegevust, oli surma mõistetud, aga oli salapärasel kombel põgenema pääsenud ja kadunud. Kahe vihkamise minuti programm muutus päevast päeva, aga iial ei puudunud sealt Goldstein kui peategelane. Tema oli esimene reetur, kõige varasem Partei puhtuse reostaja. Kõik hilisemad Partei -vastased kuriteod, kõik reetmised, sabotaa¾iaktid, ketserlused ja kallakud lähtusid otse tema õpetusest. Kusagil oli ta siiamaani elus ja haudus oma salaplaane: võib-olla kusagil ookeani taga oma välismaa leivaisade kaitse all või isegi -- nagu vahetevahel sosistati -- mõnes peidukohas Okeaanias endas.
Winstonil võttis südame alt õõnsaks. Goldsteini nägu kutsus temas alati esile segase tunnetepuhangu. See oli kõhn juudinägu suure käharate valgete juuste oreooli ja väikese kitsehabemega, -- tark nägu, ja siiski mingil moel olemuslikult vastumeelne ja seniilselt rumal oma pika kitsa ninaga, millel prillid olid alla vajunud. See sarnanes lamba näoga ja ka tema hääl oli määgiv nagu lambal. Goldstein alustas oma alatist tigedat Partei -vastast rünnakut, mis oli nii liialdatud ja ebaloomulik, et lapski oleks võimeline olnud seda läbi nägema, ja siiski küllalt veenev, et sisendada ärevat tunnet, nagu võiks mõnda teist inimest, kes ei ole nii arukas, sellega ära petta. Ta sõimas Suurt Venda , mõistis hukka Partei diktatuuri, nõudis viivitamatult rahu sõlmimist Euraasiaga , astus välja sõnavabaduse, trükivabaduse, koosolekute vabaduse ja mõttevabaduse kaitseks, ta karjus hüsteeriliselt, et revolutsioon on reedetud, ja seda kõike silpiderohkes kiirkõnes, mis oli nagu Partei kõnemeeste tavalise stiili paroodia ja sisaldas isegi uuskeele sõnu: tegelikult rohkem uuskeele sõnu, kui tavaline Partei liige igapäevases elus kasutas. Ja et kellelegi ei jääks kahtlust, mida tegelikult see Goldsteini silmakirjalik loba varjab, marssisid tema pea taga teleekraanil lõputud Euraasia armee kolonnid: rida rea järel terveid ja tugevaid, ilmetu asiaadinäoga mehi, kes ekraani pinnale jõudes kadusid, et anda ruumi teistele, täpselt samasugustele. Sõdurisaabaste tuim rütmiline trampimine moodustas tausta Goldsteini määgivale häälele.
Vihkamine polnud kestnud veel kolmekümmend sekunditki, kui juba pool saalis olijaist tõi kuuldavale tahtmatuid raevuröögatusi. Võimatu oli taluda seda endaga rahulolevat lambanägu ekraanil ja Euraasia armee kohutavat jõudu selle taga; ja üldse kutsus Goldsteini nägemine või isegi ainult mõte temale automaatselt esile viha ja hirmu. Ta oli püsivam vihaobjekt kui Euraasia või Ida-Aasia , sest kuni Okeaania sõdis ühega neist suurriikidest, oli ta üldiselt teistega rahujalal. Aga imelik oli see, et kuigi Goldsteini kõik vihkasid ning põlgasid ja kuigi tema teooriaid lükati ümber, purustati ja naeruvääristati päevast päeva ja tuhat korda päevas, kõnetoolides, teleekraanil, ajalehtedes ja raamatutes, ja demonstreeriti kõigile nende haletsusväärset olemust, ei paistnud tema mõju sugugi kahanevat. Ikka leidus uusi lihtsameelseid, kes ootasid, et ta neid õnge võtaks. Ei möödunud ainsatki päeva, kus Mõttepolitsei poleks paljastanud spioone ja sabotööre, kes tegutsesid tema juhendusel. Ta käsutas tohutut varjuarmeed, konspiraatorite põrandaalust võrku, kelle eesmärgiks oli kukutada Riik. Selle nimeks arvati olevat Vennaskond . Sosistati ka kohutavast raamatust, kõigi ketserlike vaadete kogumikust, mille autor oli Goldstein ja mis liikus siin-seal salaja käest kätte. Sel raamatul polnud pealkirja. Kui sellest üldse juttu tehti, siis öeldi lihtsalt: see raamat . Aga niisugustest asjadest teati vaid ähmaste kuulduste järgi. Nii Vennaskond kui see raamat olid teemad, mida Partei lihtliige püüdis vältida, kui see vähegi võimalik oli.
Teisel minutil paisus vihkamine raevuks. Inimesed kargasid kohalt püsti ja karjusid täiest kõrist, püüdes lämmatada ekraanilt tulevat hulluksajavat määgivat häält. Väike punasejuukseline naine õhetas näost ja maigutas suud nagu kuivalejäänud kala. Isegi O'Brieni rohmakas nägu õhetas. Ta istus väga sirgelt ja ta tugev rindkere tõusis ja vajus, nagu ründaksid seda merelained. Tumedajuukseline tüdruk Winstoni selja taga hakkas karjuma " Siga! Siga! Siga! " , haaras äkki raske uuskeele sõnaraamatu ja viskas selle vastu ekraani. See tabas Goldsteini nina ja põrkas tagasi; hääl jätkas segamatult. Ühel selgel hetkel märkas Winston , et ta karjub koos teistega ja taob metsikult kontsa vastu toolipulka. Kahe vihkamise minuti juures polnud kohutav mitte see, et inimene oli kohustatud mingit osa mängima, vaid vastupidi see, et tal oli võimatu hoiduda kaasa minemast. Kolmekümne sekundi jooksul kadus igasugune teesklemisvajadus. Võigas hirmu- ja kättemaksuekstaas, soov tappa, piinata ja nägusid sepahaamriga lömastada näis läbivat inimsumma nagu elektrivool, muutes inimese vastu tema tahtmist grimassitavaks ja röökivaks nõdrameelseks. Kusjuures viha, mida inimesed tundsid, oli abstraktne, eesmärgita tunne, mida võis ühelt objektilt teisele suunata nagu leeklambi leeki. Nii ei olnud mõnel hetkel Winstoni viha suunatud üldse mitte Goldsteini vastu, vaid vastupidi, Suure Venna , Partei ja Mõttepolitsei vastu; ja sellistel hetkedel kuulus tema süda üksildasele mõnitatud ketserile ekraanil, tõe ja terve mõistuse ainsale kaitsjale valede maailmas. Aga juba järgmisel hetkel oli ta ühel meelel inimestega enda ümber, ja kõik, mis Goldsteini kohta öeldi, paistis talle tõsi olevat. Ja neil hetkedel muutus tema salajane vihkamine Suure Venna vastu imetluseks ja Suur Vend ülenes tema silmis: võitmatu, kartmatu kaitsja, kes seisab nagu kalju Aasia hordide vastu, ja Goldstein , vaatamata oma isoleeritusele, oma abitusele ja kahtlusele, mis rippus koguni tema olemasolu kohal, näis olevat nagu mingi kuri võlur, kes on võimeline lihtsalt oma hääle jõuga tsivilisatsiooni hävitama.
Aga aeg-ajalt oli võimalik oma viha ka meelevaldselt sinna või tänna suunata. Äkki, nagu meeletu pingutusega, millega luupainaja käes vaevleja tõstab oma pea padjalt, õnnestus Winstonil oma viha ekraanil olevalt näolt üle kanda tumedajuukselisele tüdrukule enda taga. Elavad kaunid kujutluspildid välgatasid läbi ta pea. Ta peksaks tüdruku kumminuiaga surnuks. Seoks ta alasti posti külge ja laseks ta nooli täis nagu Püha Sebastianuse . Vägistaks ta ära ja lõikaks tal orgasmihetkel kõri läbi. Winston mõistis nüüd paremini kui varem, miks ta seda tüdrukut vihkab. Ta vihkas teda sellepärast, et tüdruk oli noor ja ilus ja sootu, et ta tahtis temaga voodisse minna, mis oli aga võimatu, sest tüdruku hurmavalt nõtke piha ümber, mis näis lausa igatsevat embusi, oli see vastik helepunane vöö, pealetükkiv kasinuse sümbol.
Vihkamine saavutas haripunkti. Goldsteini hääl oli muutunud tõeliseks määgimiseks ja hetkeks moondus ta nägu lambanäoks. Siis sulas see nägu Euraasia sõduri kujuks, mis lähenes, tohutu ja hirmuäratav, automaadi tärisedes, ja näis iga hetk ekraanilt maha astuvat, nii et mõned esimeses reas istujad surusid end hirmuga vastu seljatuge. Aga samal hetkel ohkasid kõik kergendatult: vaenulik kuju sulas Suure Venna mustajuukseliseks ja mustavuntsiliseks näoks, mis oli täis jõudu ja üleloomulikku rahu ja nii lai, et täitis peaaegu kogu ekraani. Keegi ei kuulnud, mida Suur Vend ütles. Need olid lihtsalt mõned julgustussõnad, niisugused sõnad, mida lausutakse lahingukäras ja millest ei saa õieti arugi, aga mis annavad tagasi kindlustunde lihtsalt sellega, et neid öeldakse. Siis ähmastus Suure Venna nägu ja selle asemel ilmusid ekraanile Partei kolm loosungit suurte trükitähtedega: " Sõda on rahu " " Vabadus on orjus " " Teadmatus on jõud "
Aga Suure Venna nägu näis veel mõne sekundi ekraanil püsivat, nagu oleks surve, mida ta inimeste silmamunadele avaldas, olnud liialt tugev, et kohe kaduda. Väike punajuukseline naine oli langenud üle enda ees oleva tooli seljatoe. Väriseval pominal, mis kõlas nagu " Mu päästja! " , sirutas ta käsi ekraani poole. Siis kattis ta näo kätega. Oli ilmne, et ta palvetas.
Samal ajal hakkas kogu rahvasumm tumedalt, aeglaselt ja rütmiliselt skandeerima: " S-V ! ... S-V ! ... S-V ! " , ikka ja jälle, väga aeglaselt, pikk paus kahe hääliku vahel, -- raske pomisev heli, kuidagi imelikult ürgne, nagu saadaks seda paljaste jalgade tümpsumine ja tamtammide kõmin. See kestis umbes pool minutit. See oli refrään, mida võis ülevoolavate tunnete puhul sageli kuulda. Osalt oli see nagu hümn Suure Venna tarkusele ja ülevusele, veel enam aga oli see enesehüpnoos, teadvuse tahtlik uinutamine rütmilise müra abil. Winstonil läks südame alt külmaks. Kahe vihkamise minuti jooksul ei suutnud ta hoiduda üldisest hullusest osa võtmast, aga see ebainimlik loitsimine " S-V ! ... S-V ! " täitis teda alati õudusega. Muidugi skandeeris ta koos teistega; teisiti oli võimatu talitada. Oma tunnete varjamine, näoilme valitsemine, teistega kaasategemine oli instinktiivne reaktsioon. Aga seal oli mõnesekundiline ajavahemik, kus pilk oli võinud teda reeta. Ja just sel hetkel oli juhtunud midagi olulist, kui muidugi üldse oli juhtunud.
Ta oli korraks tabanud O'Brieni pilgu. O'Brien oli püsti tõusnud. Ta oli prillid eest võtnud ja oli neid oma iseloomuliku liigutusega taas ninale panemas. Aga hetkeks olid nende pilgud kohtunud, ja niikaua kui see kestis, teadis Winston -- jah, ta teadis -- , et O'Brien mõtleb samuti nagu tema. Seda sõnumit ei saanud vääriti mõista. Nagu oleksid nende ajud avanenud ja mõtted pilgu kaudu ühest teise voolanud. " Ma olen sinuga, " näis O'Brien talle ütlevat. " Ma tean täpselt, mida sa tunned. " " Ma tean sinu põlgust, vihkamist ja jälestust. " " Aga ära karda, ma olen sinu leeris! " Siis see mõistmisvälgatus kustus ja O'Brieni ilme oli niisama läbitungimatu nagu kõigil teistelgi.
See oli kõik ja Winston polnud enam kindel, kas oligi midagi juhtunud. Niisugustel juhtumitel ei olnud järge. Need toitsid vaid tema usku või lootust, et on teisigi Partei vaenlasi peale tema. Võib-olla vastasid kuuldused tohutust põrandaalusest vandenõust ikkagi tõele, võib-olla Vennaskond siiski eksisteeris! Kuigi oli võimatu kindel olla, vaatamata lõpututele arreteerimistele, ülestunnistustele ja hukkamistele, et see Vennaskond ei ole lihtsalt müüt. Vahel ta uskus selle olemasolusse, vahel mitte. Mingeid tõendeid ei olnud, olid üksnes põgusad tähelepanekud, mis võisid tähendada kõike või mitte midagi: juhuslikud vestluskatked, tuhmid kritseldused peldikuseintel, -- ükskord isegi, kui kaks võõrast kohtusid, peaaegu märkamatu ¾est, mida võis tõlgendada paroolina. Aga see kõik oli üks suur mõistatus, võimalik, et ta oli seda lihtsalt ette kujutanud. Ta oli oma boksi tagasi läinud, uuesti O'Brieni poole vaatamata. Tal ei olnud korrakski peast läbi käinud mõtet jätkata nende hetkelist kontakti. See oleks olnud äärmiselt ohtlik isegi siis, kui ta oleks teadnud, kuidas seda teha. Sekundi või kahe vältel olid nad vahetanud ebamäärase pilgu, ja sellega oli lugu lõppenud. Aga umbses üksinduses, milles ta oli sunnitud elama, oli seegi meeldejääv sündmus.
Winston ärkas mõtetest ja sirutas end. Ta röhatas. D¾inn ajas maost üles.
Ta pilk keskendus jälle kaustiku leheküljele. Ta avastas, et kuni ta oli abitult mõtisklenud, oli ta jätkanud automaatselt kirjutamist. Ja käekiri ei olnud enam kramplik ja kohmakas nagu enne. Sulg oli jooksnud mõnuga üle sileda paberi, maalides suurte selgete trükitähtedega -- " Maha Suur Vend " " Maha Suur Vend " " Maha Suur Vend " " Maha Suur Vend " " Maha Suur Vend " rida rea järel, täites pool lehekülge.
Teda haaras paanikahoog. See oli absurdne, sest nende konkreetsete sõnade kirjapanemine ei olnud iseenesest ohtlikum kui lihtsalt see fakt, et ta oli hakanud päevikut pidama; aga hetkeks ta tundis kiusatust rikutud lehed välja rebida ja kogu ettevõttest loobuda.
Kuid ta siiski ei teinud seda, sest ta teadis, et sellest ei oleks kasu. Ei ole mingit vahet, kas ta kirjutab " Maha Suur Vend " või jätab selle kirjutamata. Ei ole mingit vahet, kas ta jätkab päeviku pidamist või jätab selle pooleli. Mõttepolitsei tabab ta nagunii. Ta oli toime pannud -- oli juba toime pannud, isegi kui ta sulg poleks iial paberit puudutanud, -- raskeima kuriteo, mis sisaldas endas kõik teised. Seda nimetati mõtteroimaks . Ja mõtteroim oli asi, mida ei saanud igavesti varjata. Võib mõnda aega, koguni aastaid edukalt kavaldada, aga varem või hiljem sind tabatakse nagunii.
See toimus alati öösel -- arreteerimised toimusid tingimata öösel. Sind äratatakse une pealt, jõhker käsi raputab sind õlast, valgus pimestab sul silmi, voodi ümber on kalgid näod. Enamikul juhtudel ei toimunud mingit kohut, arreteerimise kohta ei ilmunud mingit teadet. Inimesed lihtsalt kadusid, ja alati öösel. Su nimi kustutati nimekirjast, kõik jäljed sellest, mis sa olid iial teinud, pühiti minema, su kunagine olemasolu salati maha ja seejärel unustati. Sind kõrvaldati, hävitati: likvideeriti , oli tavaline ütlemine.
Winstonit haaras hetkeks mingi hüsteeriahoog. Ta kirjutas kiiresti ja kritseldades:
nad lasevad mind maha ma ei hooli sellest nad tulistavad mind kuklasse ma ei hooli sellest maha suur vend nad tulistavad alati kuklasse ma ei hooli sellest maha suur vend --
Ta nõjatus vastu tooli seljatuge, pisut häbenedes ennast, ja pani sulepea käest. Hetke pärast ta võpatas metsikult. Uksele koputati.
Juba! Ta istus vaiksel nagu hiir, lootes asjata, et koputaja, olgu ta kes tahes, lahkub pärast seda ainust katset. Aga ei, koputus kordus. Kõige halvem oleks viivitada. Süda kloppis metsikult, aga ta nägu oli pikast harjumusest arvatavasti ilmetu. Ta tõusis püsti ja liikus vaevaliselt ukse poole.