Uses ISO Latin-2 encoding
Suurtes ja hallides teeäärsetes taludes olid elanud kulakud ja raudsängijalgadesse kulda peitnud. Ühe talu perenaine oli aga ennast koguni sängijala külge ära poonud. Mõned lagunenud sängid vedelesid veel praegugi nõgestes.
Ema käes kolksus pang; läksime pihlakamarju korjama. Ema tahtis pangetäie pihlakamarju korjata ja nendest talveks moosi keeta. Isegi Orri-Antsu Mann keetis! Kõik keedavad! Iga maanaine varub eelolevaks talveks vitamiinirikast pihlakakeedist ja kombineerib oma vanast aluskleidist viie- kuni kaheksa-aastasele tütarlapsele uue särgi!
Teerajad olid vett täis nagu kraavid ja läbi selge vee paistis rohi, iga lible ning lehe küljes õhumull. Põllul kaera sees kasvas herneid, korjasime kaunu pangepõhja ning sõime neid aplalt kogu tee ja kogu tee ma nurusin: " Ema, anna ometi viil üks kaun! "
Kohad muutusid võõraks, mulle tundus, et me oleme kodust juba väga kaugel ja millal tagsi saab, ei tea. Ühtepuhku tuli okastraadi alt läbi ronida. Kui kusagil õues mõni inimene midagi tegi, siis jättis ta meid nähes töö pooleli ja vaatas meile järele. Võõrad lehmad puhisesid meie peale, võib-olla olid need koguni kurjad pullid. Ka koeri nägime. Mõned nendest olid koerad nagu koerad ikka - haukusid larinal ja liputasid samal ajal saba, nende läheduses seisis alati mõni inimene või lehm. Teised aga lasid võsas sörki, sabad jalgade vahel, ja kõõritasid meid valgete silmadega. Võsade vahel oli päise päeva ajalgi videvik. Vihm kahises lepelehtedes, pori imes valguse ära, maas ei olnud mitte rohi, vaid muld, pori ja lehmapask.
Madalad pilved sõitsid lepaladvus, vihm ei olnud külm, aga hall, peenike ja tihe. Kanad olid ennist vihmaga väljas ja kukk laulis - nüüd ta vihmale jääbki. Mets paistis nii tihe ja imelik, nagu toimuks seal kogu aeg midagi. Kitsas teerada läks läbi võsa ja padriku. Raja kõrval seisid nõgestesse ja vaarikavartesse kasvanud seenetanud puusüllad ning pehkinud haohunnikud. Nende alla võis olla maetud püss või inimene.
Lähedal tegi üks: " Ku-kuu-kuu-ku " ja kaugel vastas talle teine: " Ku-kuu-kuu-ku. Minul kuus kullast muna, varesel viis verist väntsu! "
Need olid suured metslinnud, õõnetuvid ehk kuutajad, ja kõigist padrikutest kostis nende mahe kurblik hääl, justkui huikaksid nad ammumöödunud suve tagasi. Nagu oleksid mõlemad maailmasõjad olemata, on ainult tugevad jalgrattad, Jänese kaubahoov ja usk uude sajandisse. Kes kartis siis haohunnikut! Minul aga hakkab veel nüüdki hirm, kui näen metsas vana oksahunnikut. Mis seal all on? Mets mustendab ja kohiseb, üle selja jookseb judin, lähen ära ja ei vaata tagasi, meeles Johannes R. Becher :
Tume ingel minu samme juhib, võimas vari neetud sajandil...
Haohunniku juures noorte kuuskede all kasvas ilusaid seeni, ma hõiskasin: " Ema, tule siia! " ja kükitasin maha. Äkki nägin kaharate okste all, päris varjus, keedupotti. See oli emaileeritud ja läikiv, meil niisugust polnudki . Kui ema lähemale tuli, ütlesin tasakesi: " Ema, ma leidsin ühe asja! "
Ema kükitas minu kõrvale maha ja püüdis ka kuuse alla vaadata. Tal oli valge rätik kuklasse sõlme seotud, sitskleit seljas nagu mullu ja muistegi, selle peal aga must läikiv saksa nahkkuub. Ta ei tahtnud muud, kui pihlakamarju korjata, pangetäie marju, ja siis nendest õhtul moosi keeta. Ta oli taludes karjas käinud ja orgi varbavahele astunud, ta ei olnud tohtinud oma kringlit korraga ära süüa ja rukkis oli ta salaja kõik tagavaraks pandud Kawe ¹okolaadi ära söönud ja pärast naha peale saanud. Ristiema näitas talle ilusat mako-pesu ja lubas selle talle, kui ta ära arvab, kes oli Sebedeuse poegade isa. Tema ei teadnud ja ristiema pinnis: " Kes on sinu ema tütarde ema? "
Ema ei teadnud seda ka, pistis kõva häälega röökima ja läks röökides koju. Kodus küsis ta oma ema käest: " Kis on minu ema tütarde ema? "
Tema ema pahandas: " Kas mina pian kõiki ilma-asju täädma! Mina ei tää! "
Sellest oli kakskümmend aastat möödas ja nüüd teadis ema väga hästi, et see on metsavendade keedupott, mida ta kuuse all näeb. Ta nägi ka valget kirvesälku suure kuuse tüves ja teadis, et see on märk. Ta aimas metsavendade nimesid ning teadis ka, kelle pojad nad on. Nüüd oleks ta võinud oma mako-pesu saada! Nüüd oleks see talle aga väike olnud, ta oleks pidanud selle mulle andma. Tal oli hirm, ta oli uusmaasaaja tütar. Ta polnud seda potti näinud.
Mina leidsin selle.
Olin suureline, oskasin lugeda, teadsin, mis on tõelind ja eluvesi, olin eluga kursis. Mis olid metsavennad minu kõrval! Mul oli emaileeritud potist kahju, vihastasin ema peale, pildusin jalgu kõrgele ja röökisin: " Nunnad ja mungad, vaarao! Nunnad ja mungad, vaarao! " Olin neid sõnu vanast kooliraamatust lugenud, nad omavahel ühendanud ja nad meeldisid mulle hirmsasti. Need olid salapärased, paljutähendavad sõnad ja täiest kõrist röökides kõlasid nad eriti kurjakuulutavalt. Ema püüdis mind keelata küll, aga mulle oli see haneselga vesi. Ema sõltus minu vanaemast ja minu onust, kes oli tema ema ja vend. Ta sõi nende kartuleid ja nende liha ja raha oli tal kõigest kakskümmend viis rubla . Ta oli minust seitseteist aastat vanem ja selle raha sai ta minu isa käest. Kui ma tahtsin, siis ma ka röökisin. Mina olin talle sülle langenud nagu õnn, ainult minu käest võis ta kuulda:
Vadistades ka teekann
jookseb kohvikannu man.
Ainult mina võisin talle kuulutada:
Krigisevad teel triikrauad,
ees neil porilombid, hauad
ja:
Määratu ja ääretu
Moskva aerodroomide
ja hiiglaslike sildade
ja väljaku Dzer¾inskiga
ja väljaku Vosstanjaga .
Oma armastust väljendasin ma talle metsiku trampimise, raske ja tüütu kaelasrippumise ning juustest sikutamisega. Nutsin, kui ta kodust ära läks, ja lärmasin ja tembutasin, kui ta tagasi tuli.
Keegi ei teadnud mind takistada maikuus lillepeenra juurde minemast, käärid põlle all. Lõikasin suure mõnuga pakse punaseid pojengivõrseid, ka murtudsüdamele ei andnud ma armu. Märg maa auras päikesepaistel magusasti, teravate kääridega oli lust pojengi mahlast liha lõigata, ja kurgus surus teadmine, et tuleb suur tüli ja pahandus.
Niisuguseid kingitusi tegin ma emale päris möödaminnes, nagu nüüd selle keedupotigagi.
Ema ümmargune nägu oli mossis ja ta silmad vaatasid mujale. Jõudsime välja äärde. Need taevaääred, mis siin paistsid, tundusid heledamad, kollakamad. See tegi mulle rõõmu ja julgustas.
Meie märgade jalasäärte külge oli kleepunud harilikke heinaseemneid, aga kleidisappa hirmsaid hambulisi umbrohuseemneid, neidsamu, mida sügiseti takerdub koerasabadesse. Ma korjasin neid ema küljest ja ema korjas neid minu küljest.
Edasi viis niidetud põllupeenar, kahel pool kasvas kõrge vili, vihm ja tuul ei olnud seda maha löönud, see oli päris ime. Aga ta oleks ka juba ammu koristatud pidanud olema.
Pihlakad kasvasid reas sellelsamal põllupeenral. Neid oli kuus-seitse tükki. Uhked jämedad puud madalate okstega, ammusurnud taluperemehe Tuhka-Jaagupi istutatud. Pühad pihlakad, tõelised nõiapuud.
Neid nähes tuli kohe meelde vanaaegne jutt suurtest puudest, kes ise ilmas ringi liiguvad ja omale elukohta otsivad. Nad käivad jalgsi ja ajavad omavahel juttu. Kui üks jääb teistest maha ja hakkab sukapaela siduma, siis kaovad teised tal silmist, ta hüüab: " Ann ja Krõõt , ae! Ann ja Krõõt , ae! " ning jääbki paigale.
Arvasin varemgi ühe ja teise meiekandi puu kohta, et ta on ise siia saabunud, aga nendes pihlakates olin kindel, et Tuhka-Jaagup neid nüüd küll ei istutanud. Nad seisid täies aupaistes vastu selginevat taevast, otsekui teiselt maalt tulnud, kas Võrumaalt või Lätist . Pihlakas kaitseb inimest vanakurja eest. Uskusin, et need siin küll kaitsevad.
Vaatasin, kui ettevaatlikult ema okste küljest kobaraid murdis ja pange viskas. Tõmbasin näo marju süües krimpsu, sest marjad olid hapud, mõrud ning mahlased. Nende maik sisaldas ja sisaldab siiamaani tervet seda maastikku, võsa, haohunnikuid, taevast, viiekümnendate aastate alguse kuulsaid sügissadusid ja ema märga läikivat nahkkkuube.
Seisin paha aimamata, kõht punnis ja punased marjad peos, kui õhk hakkas põruma ja hulguma, murdus klirinal katki ning üle pihlakate kihutasid reaktiivlennukid. Nad lendasid parves, neil olid kõverad tiivad, nad sööstsid nii ruttu üle, et silme ees välgatas. Kohe tulid uued, samasugused, kõverate tiibadega.
Möirgasin : " Lähme ära! Lähme ära! Lähme ära! Lähme ära! "
Litsusin teadmata miks kõhu vastu maad ja olin maa peal näha. . Maas oli rohtu ja suuri kive, kiilusin end nende kivide vahele ja röökisin jämeda katkendliku häälega nagu lammas või lehm surmahirmus.
Ümberringi laius märg sõjajärgne Eestimaa, maa, vili ja puud, rukkiväli lagendikul hõljus, kõrge kuusik kohas mäerinnakul.
Ema kõneles minuga, ajasin teda ära, aga ta ei läinud, vaid rääkis ikka lennukitest ja seletas, et nad ei tee meile midagi, riik ei luba neil meile midagi teha. Lendab, aga pole lind. Põriseb ja kannab sind.
Kössitasin puu al, tundsin teravat kivi vastu kintse ja vaatasin sinist kellukest rohu sees. See oli tuttav lahke olevus, ta oli meie toa tagant siia tulnud, et ma temast tuge saaksin. Läksin ema juurde ja nägin, et pang on marju peaaegu täis. Käskisin: " Ema, ära enam korja! " ja võtsin tal käest kinni. Taevas oli täiesti sinine, hallid madalad pilved olid muutunud valgete äärtega rünkadeks ja need rändasid kõik ühes suunas kauge metsa poole. Valgus oli hoopis teistsugune. Metsa vari ulatus poole põlluni. Ma vaatasin pihlakaid, need punetasid külmalt vastu külma taevast.
" Jooseme kah! " ütles ema, võttis maast pange ja me sörkisime mööda teerada läbi märja rukki, et veri käima hakkaks. Kui veri juba käib, siis on kõik korras. Tagasi läksime teist teed, mööda välja ja üle luha. Tahenenud riided said uuesti märjaks, rukkist tilkus vett kaela ja taevasina pani lõdisema. Selle selge taeva ees paistsid kõik kuused süsimustad. Kui metsa vari ära lõppes, hakkas päike soojendama ja soojendas nii mõnusalt ning pealetükkivalt, et ma pidin ütlema : " Ema, istume natuke! "
Ema võttis kuue seljast ära ja laotas laia lameda kivi peale. Me istusime õhtuse päikese käes, soojendasime ahnelt konte ja vaatasime kaugeid pilvi.
Ma polnud nendes kohtades veel olnud ega osanud arvatagi, et niisugused kohad on nii kodu lähedal. Ma hiilisin ema selja taha ja langesin talle siis ootamatult kaela nagu murdja loom, hunt või ilves. Ema kiljus, mina tegin: " Õrr-õrr-õrr! " ja roomasin käpuli tema ümber. Raputasin paakspuupõõsast, nii et musti ja pruune marju emale pähe sadas. Nõnda peletasin ma kõverate tiibadega lennukeid oma silme eest ära. Ema ootas kannatlikult, lõpuks ta lausus: " No akkame aga jälle minema, " pani kuue selga ning võttis pange kätte. Rukkipõld läks selja taga kinni nagu uks ja juba algaski luht. Paar kilomeetrit tasast madalat maad, suuri pajupõõsaid, küüne, kuhjalavasid ja külma vett nii palju kui kulub. Vahel ulatus vesi põlvini, mõnikord aga poolde kintsu. Hoidsime kleidisabu üleval. Kõrgematel kohtadel seisid mõned kuhjad. Mädanenud heinakaared ujusid vee peal, sinnapaika jäetud saadude ümbrus lainetas. Heina ja vee lõhn oli terav ja külm, nagu oleks kõik maa peal koltunud ning tühi.
Elektriliini all viis purre üle jõe, kaks jämedat tõrvatud palki musta vee kohal. Vool oli kiire, vesi solises tasakesi ja pikad tumerohelised kõrkjad paindusid voolu suunas, nende taha kogunes vahtu ja rämpsu. Kõhe oli minna mööda neid natuke nagu rasvaseid palke. Ema viis marjapange üle ja tuli siis tagasi mind viima. Ta võttis mu kukile, ma vaatasin alla vette ja uskusin, et kohe hakkavad paistma uppunute valged käed, mis haaravad emal jalust kinni. Olin uurinud niisugust pilti, ainult et üle jõe ei läinud seal mitte ema lapsega, vaid tugevate lõuapäradega poiss, suur seljakott seljas. Seljakotist paistsid haned ja teisel pool jõge seisis vanakurat ning näitas rusikat.
Mitte mingisuguseid valgeid käsi ei sirutatud veest välja, saime ilusasti jõest üle ja natukese aja pärast hakkasin ma juba kohti ära tundma. Tundsin ära kolm halli küüni, mis eemalt paistsid, ja nudid jämedate tüvedega pajud, mis läksid hõredas rivis linaleoaugu poole. Luht nägi välja nagu suur jõgi kahe kauge metsaviiru vahel, lai ja lage. Ainult need jämedad pajud, üks kõrge remmelgas ja mõned saarepuud paistsid kaugele otsekui teemärgid. Üle jõe kasvas palju rohkem põõsaid ja puid, sest seal jäi alati mõnest kohast hein tegemata. Oli liiga palju mättaid. Sealpool ei olnud enam üldse talusid, ainult tühi luht ja paksud metsad.
Remmelga all jõe ääres pani Teiste-Leida parajasti kurgitünni likku. Ta tõstis oma punaste põskedega näo üles ja küsis käreda häälega: " No kus teie siss käisite kah, kas vaalaskalu püüdmas va'? " jättis töö pooleli ja ronis libedaid kive mööda kaldale, tegi tasase hääle ning päris ema käest: " Ega Vahesalu naist ei juhtund nägema? "
Ema ütles, et ei näinud, me ei tulnud haua juurest läbi. Leida seletust mööda oli Vahesalu naine jälle läinud haua peale lilli viima, olid olnud hirmus ilusad valged lilled, gladioolus pidi nende nimi olema. Leida ohkas : " Mõtle, nad jätsid surnu siia mulda, ei võetud kedagi ümmermatmest ette. Põle lubatud ristigi aua pääle panna. Panti puust ausammas, punane täht otses. "
Nad jäid vait, vaatasid mind veidrate pilkudega ja Leida käskis : " Akka sa, laps, kodu poole minema, küll ema tuleb järgi. " Venisin nii aeglaselt kui sain ja kõõritasin ühtelugu Tihase küüni poole, selle taga sinetas kuusik - riigimets. Sellesama metsa teisest servast olime lõuna ajal emaga läbi läinud. See oli nii ammu, ma ei uskunud, et me veel kunagi koju jõuame, võib-olla see ei olnudki üks päev, vaid seitse aastat, mis me ära olime.
Vägivallast raskem oli mul siiski omaks võtta meeskonnas valitsevat ideoloogiat. Hoope ja sõimu võis taluda passiivselt, pealegi ei koosnenud treening ainuüksi nendest, vaid ka harvadest kordaminekutest, mis seda suuremat rõõmu valmistasid. Meeskonna elufilosoofia aga nõudis omapoolset aktiivsust, seisukohavõttu. Eitada ma seda ei saanud, kuid jaatada ei tahtnud. Üldtunnustatud ideoloogia oli oma sisult võitlushimuline, vormilt lõbujanuline. Selle demagoogilise õpetuse põhipostulaadid sisaldusid järgmistes lendlausetes: " Treenib see, kes mängida ei oska " ; " Enne õpi viina jooma, siis õpid mängu selgeks " ; " Jumalast antud vise ei kao kuhugi " . Ehkki tehti rasket tööd, ei räägitud sellest. Mängumehed tööasju arutada ei armastanud. Need tehti klaariks treeningul, selle lõppedes aga nõudis hea toon lõbusat, muretut suhtumist. Kuid see aristokraatlik kerglus ei ületanud iialgi lubatud piiri ega laienenenud ka kaugeltki kõigile. Pooleteramehed ei võinud sellist luksust endale sugugi mitte alati lubada, " moosisaia peal kasvanud" noortest rääkimata. Kõigel oli oma aeg ja koht ning üksnes mängumehed teadsid ekisimatult, millal võib vormi kahjustamata minna hüppesse " nägusid tegema" ning millal tuleb hakata sagedamini kaalu peal käima.
Meeskonna peaideoloogiks polnud keegi muu kui " diktaator" ise ning seetõttu osutus Relli minu peamiseks vastaseks nii väljakul kui sellest väljaspool. Lootus suhete paranemisele pärast Balti karikaturniiri osutus ennatlikuks. Mõni õnnestunud esinemine võis sundida Rellit mind korraks kohtlema kui mängumeest, koos pidutsedes võisin pälvida heatahtliku suhtumise kui banketibrigaadi liige, kuid järgmisel päeval oli kõik taas vanaviisi. Relli teostas oma poliitikat vankumatult, kusjuures see võis avalduda õige mitmekesistes vormides. Näiteks too autolugu.
Pärast isalt päranduseks saadud väikese suvila müümist ostsin kõigile ootamatult auto. Üllatusefekt meeskonnas oli suur. Auto omamine kujutas endast mängumehe sekundaarset tunnust, nüüd aga lubas seda endale isik, kes ei kuulunud keskklassigi. Isegi Kraaving ei suutnud hoiduda omaette torisemast : " Alles mangus söögiraha, juba ostab autosid... " Lausa häbematus oli aga küsimuse eelnev kooskõlastamatus kõrgemalseisva organiga : " Sina ostsid auto?! " seisis Relli ühel hommikul harkisjalu minu teele. Tema hääl väljendas siirast imestust mitte selle teo, vaid isiku suhtes. " Mis on siis? " peitsin haavumise häbeliku pomina taha. " Vara on sul veel auto peale mõelda, " informeeris Relli mind. " Mispärast? Sina võid ja mina ei või? " - " Nii peabki olema, " lausus Relli õpetlikult, " mina ostan veel paar autot, enne kui sina ostma hakkad. " Tegelikult puudus Rellil raha, tema käes see ei püsinud, kuid see ei puutunud muidugi asjasse. " Mis on sotsialismi põhimõte? " jätkas Relli loengut. "Kes ei tee tööd, see sööb! " purskasin vihaga. Ebaõnnestunud naljast välja tegemata tõstis Relli nimetissõrme minu nina alla ja sõnas väärikalt : " Igaühele tema töö järgi. " Ning lisas siis muretsevalt : " Ajalehti ikka loed vahel? Ma pole sind kunagi näinud ajalehte ostmas. " - " Sa magad siis, kui mina ajalehti ostan, " ütlesin pehmemalt, kui oleksin tahtnud. " Kuidas sind üldse välismaale lastakse? " läks Relli pead vangutades oma teed.
Avastasin endale ootamatult mõiste inimlikkus , mida mul siiani vaja ei läinud. Tähistasin sellega kujutletavaid suhteid, mis oleksid seisnud funktsionaalsest hierarhiast kõrgemal. Tahtsin, et mind koheldaks lihtsalt kui inimest, sõltumatult minu rolliootusest. Kuid meeskond oli jäik sotsiaalne organism, mis koosnes lauaröövlitest, püstolipeetritest, söödumeistritest, isoleerijatest, vedruhiirtest, välkudest, banketibrigaadi liikmetest, mitte kunagi aga lihtsalt inimestest. Pidid oma koolipõlve ülbuse eest kallilt maksma, tõdesin nüüd kibeda irooniaga, - said ise näha, mis tähendab, kui tallatakse teiste tunnetel.
Toetust võitluses iseseisvuse eest polnud aga kusagilt oodata. Ainus võimalus olnuks Relli üle mängida ning meeskonnast välja süüa, kui selleni minu võimed ei küündinud. Ja Kraavingult abi ei saanud, temale käis võitlus endalegi üle jõu. Kord pidin laagri ajal treeningult puuduma: emale oli toodud briketti ja see tuli ära laduda. Võtsin südame rindu ja läksin Kraavingu jutule. Treener kiskus nagu ootamatust valuhoost kõverasse. " Ma saan kõigest aru, " ütles ta pika vaikimise järel, " aga kas sa puhkepäeval ei või minna? " Seletasin, et brikett tuli täna ja vihma võib sadama hakata. Lubasin iseseisvalt treenida ning homme hommikul laagris tagasi olla. Kraaving tegi uuesti mõtlemispausi ning muutus sel ajal silmnähtavalt väiksemaks. " Sina treenid, kui mõni teine ei treeni, " lausus ta raske ohkega. " Aga luban ühte, hakkavad kõik tahtma. " Ohkasime koos. Meil mõlemal oli teineteisest ilmselt kahju, muutusime väga kurvaks. Kahetsesin juba oma sammu, kui Kraaving köhatas, kirtsutas nina ja pressis läbi hammaste: " No eks sa mine siis. Aga ära enam sellise jutuga minu juurde tule. " - " Ei tule, " tõotasin valutava südamega. Kraaving võttis prillid ja kissitas mind lühinägelikult. Siis pööras pilgu ära, nühkis sametlapikesega prilliklaase ja ütles peaaegu sosinal: " Sa tead ju, kui rasked mehed nad on. "
Jah, lapsepõlvelemmikud olid rasked mehed, tõmbasin mõttekäigu alguse ja otsa kokku. Mina aga olin kergeks osutunud. Olin lasknud endale võõra tahte peale suruda. Kuhu oli jäänud mu spordimehevaim?
Mooses loobus, koht jäi vabaks. Duubli liider pääses meeskonda. Kalevi meeskonna mängija! Au ja uhkus! Ja leppisin neljanda tagamängija kohaga. Seda väljakutset, mida Kraaving lootis, ma ei esitanud.
Ja korraga torkas mulle pähe veider mõte. Hääletamine, too lapsepõlve pöidlaküüt! Olin end peale hääletanud ja aitas. Pöidlaküüdiga olen ma tahtnud elust läbi sõita. Aga et teha seda, mida minult oodati, läks tarvis teistsugust suhtumist. Tegelikult olin ma vaid pealtnäha töökindlalt konstrueeritud, minu sees, kusagil varjatud konkus, istus aga nagu veel keegi. Mingisugune pisike vennike, kes vaatas kogu aeg minu rähklemist pealt, endal pool suud inetult muigel. Ja kui jõudsid kätte need viimased ja magusaimad korrad harjutamise juures, suurima väsimuse hetked, armastas too salakaval sell mulle kõrva sosistada: " Milleks? Milleks? Ja mis siis? " Ning minus justkui lõtvus mingi keel...
Täitsin kohta, tegin kohustusliku töö ära. Fanatism kadus, treeninguisu vähenes. Muutusin ükskõikseks ja hakkasin tundma tüdimust. Areng jäi seisma. Kaotasin publiku sümpaatia. Mänguvorm stabiliseerus mingisuguse enam-vähem rahuldava standardi peale, mis mind ennast enam sugugi ei rahuldanud. Vedelesin, magasin palju, kuid olin ikka unine ja uimane. Unelesin mingist tõelisest elust, mis tuleb siis, kui mängu järele jätan. Hakkasin pärast treeningut õlut jooma.
Üldse oli elu liikunud tuimuse ja rutiini suunas. Kuid nüüd pidin küll juba äärmisel piiril väljas olema, kui isegi Helena hommikune telefoniuudis mind ükskõikseks jättis. Dekaan oli Helenale öelnud, et mind viiakse tagasi kolmandale kursusele. Ning sealgi olid võlad. Ma isegi ei mäletanud, mis mul üldse kõik teha oli. Ja ometi võtsin selle teate vastu täiesti külmalt. Mõtlesin vaid, millal ükskord tuleb see aeg, kui midagi ei ole kaelas, kui midagi ei pea tegema, kellelegi ei ole võlgu, keegi ei käi mulle närvidele, miski ei näri mu südant, kui võin rahus elada. See oli kõik, mida ma veel igatsesin.
Leidsin ahastuses, et olen muutunud teiseks Olmaniks . Kas tõesti oli elus vaid kaks võimalust - Relli ja Olmani tee? Ei, siiski leidus ka kolmas . Kalev Ruusi variant. Sest mina olin ju hullem kui Olman . Too vähemasti ei lohutanud end ilusate valedega, vaid mängis enesele võetud rolli ausalt. Aga mina püüdsin oma imaagot lakeerida. Koolis mängisin ma korvpallikuningat, nüüd põlastasin tõelisi korvpallikuningaid nende matsluse ja jõhkruse pärast. Ikka olin ma eriline, ikka teistest parem. Luuletasin endale küll vaimsust, küll tulevikku, vastandasin end kõigile teistele kui alamatele olenditele. Milline geniaalne võime end suureks pidada!
Teise ülikoolitalve elasin 316-ndas . Vastu kevadet otsis Kraaving mulle omaette toa. Minu elamine naiste juures oli avaldanud talle sügavat muljet.
Uueks elupaigaks sai kehakultuurlaste ühiselamu. Asi oli pooleldi ebaseaduslik, sain toa mingite täienduskursuslaste jaoks ettenähtud kohtade arvelt. Komandant, lillatava näo ja tumelilla ninaga paks mees, ühika hirm, kirjutas mind sisse, kuigi tema tige nägu selle tegevuse juures veelgi lillakamaks tõmbus. Loomulikult kolis ka Helena inkognito minu juurde. Püüdlikult konspiratsiooni eest hoolt kandes elasime seal pahaaimamatult kevadeni, kuni Helena ühel päeval teatas, et ootab last. Ega kavatsegi midagi ette võtta, otsustagu mina kuidas tahes. Pärast lühikest ägedat siseheitlust otsustasin abielluda, sest igal juhul vältimatud kaotused tundusid niiviisi siiski väiksemad. Ka ei paistnud see samm mulle elus otsustavana, nagu sel puhul üldiselt arvatakse. Asi tundus koguni minust kuidagi eemale jäävat, nagu ei oleks see päriselt mina, kes naise võtab.
Kogu minu viimaste aastate olemine on olnud minust eemal! avastasin nüüd korraga.
Säilitasin külma rahu kuni registreerimistalituse alguseni. Siis läksin korraga üleni krampi, pea ning kogu keha muutusid tinaraskeks. Samas kostis pulmamarss ning me sammusime instruktsioonile vastavalt mööda vaibajooni laua ette. Sõnad luges peale keskealine tüse naisterahvas. Tema jutust läks mul enamik kaotsi. Mõtlesin omi mõtteid: ega mu põske mööda allavoolav higipiisk teistele näha ei ole? Kui äkki prantsatan põrandale?! Oli vist ka asjakohasemaid mõtteid. Jutu vahele mängis neli rauka viiulit. Siis rääkis naisterahvas õnnest, linnukestest ning pesapunumisest. Lõpetuseks tuli Armastuse lugu . Helena tulbli ja töökas ema nuttis sorinal. Järgmine paar ootas juba ammugi ukse taga, kui meist alles tuhandeid pilte tehti.
Mõni nädal hiljem sai komandant haisu ninna ning tõstis Helena ühikast välja.
Meeste plokk, seletas ta violetselt õhetades, nelja toa peale üks tualett- ja pesuruum. Isegi kui rektor käsu annaks, tema ei saavat seda ikkagi lubada. Helena kolis Vanasse Tiiki tagasi. Raekoja platsil andsime õhtuti tseremoniaalselt suud ja kõmpisime kumbki oma ühika poole.
Meeskond võttis teate noore abiellumisest vastu soliidselt. Peaaegu pühalike nägudega pigistati üksteise järel mu kätt ning sooviti õnne. Üksnes Renke ütles Tunnen kaasa , veendus, kas ma sain naljast aru, ja pistis esimesena hirnuma. Mängumehed suhtusid perekonnaprobleemidesse üldse täie vastutustundega. Üksteise abikaasasid nimetati prouadeks, neid paigutati spordihallis esimesse ritta istuma ning nähti vaeva nende riietamisega silmatorkavatesse ja hinnalistesse rõivastesse. Abikaasa kuulus mängumehe prestii¾i juurde ning tema eest tuli hoolt kanda heaperemehelikult nagu muugi väärtusliku kinnisvara eest. Seevastu naine kui soo-olend kujutas endast omapärast loodusnähtust, mis tegevuse objektina äratas mängumeestes suurt huvi. Nende objektide kasutusviisidest kui ka edukatest lähenemismeetoditest tehti sageli juttu. Peeti prestii¾ikaks olla edukalt tegelnud suure arvu objektidega, oma tegevuse kirjeldusi esitati üksikasjalikult ja elavas vormis ning neid kuulati suure huviga. Oma proua juures saavutatud edust aga ei kõneldud üldse. Ja kodunt eemal viibides ei meenutatud oma naist, vaid plaanitseti uusi vallutusretki. Kuigi vahel tunnistati, et võõrast läks tarvis veendumaks, et oma naisega on kõige parem . Siiski tundus mulle, et sõnad ja teod olid pöördvõrdelises sõltuvuses: teod tingisid vaikimise, nende puudumine sõnakuse.
Puberteedieas nägin sageli erootilisi unenägusid, hellitasin julgeid mõtteid ning praktilises suhtlemises liigiõdedega peitsin oma ebaküpsust jõhkra meheliku käitumise taha. Kuid täiskasvanuna, eriti aga pärast 316-ndas läbitud semestrit, tundus naise käsitamine poolzooloogilise olendina ilmse asjatundmatusena.
Nähtavasti kujutan mina endast teist äärmust, mõtlesin tekki kohendades. Ükskõik millises emotsionaalses palangus ei jätnud mind süütunne, et sunnin inimolendit madalduma sellise puhtbioloogilise toiminguni. Muu hulgas tundsin siis alati, et teen pattu. Kuid minu hämmastuseks liikus mängumeeste ümber naisi, kes lasksid end ilmselt meeleldi kohelda puhtakujuliste seksolenditena. Mõne sellise meeskonna sõbratari kõnepruuk ajas mulle hirmujudinad peale, ehkki noore vastu otsest huvi ei ilmutatud. Nii tuli mul selleski sfääris põrkuda harjumatutele vaadetele.
Laagris või võistlusreisil olles häbenesin veidi koju helistada. Oma prouaga pidevalt jahvatada võis tunduda kahtlane. Umbes nagu värske autoomanik, kes tõuseb öösel iga tunni tagant, et heita muretsev pilk aknast välja, ega auto pole äkki ära aetud. Mis proua see sul on, keda peab alatasa kontrollima? kartsin end kahtlustatavat. Kord jäingi Talvarile vahele. Misasja sa talle igal õhtul helistad, imestas kapten, mida on sul kogu aeg rääkida? Kõik on ju teada, ühe päevaga ei juhtu midagi. Laagris ei juhtu üldse mitte midagi. Mis mõtet on tühja plära ajada? Kuid minule oli see ainus rõõm laagripäevade monotoonsuses. Helistamise mõte polnud ju kõne sisus, vaid kontaktis Helenaga . Terve päev oli möödas. Ja ma küsisin Helenalt : kuidas su päev läks? kuidas sul läheb? Ja kuulatasin, kui tihedaks on meievaheline sein juba muutunud. Helena võttis sel ajal alati alla, kui mina ära olin. Üksi ei olevat isu. Ootas. Aga kui koju jõudsin, võõrastas. Ja kuni ära harjus ja omaks võttis, sai minu aeg otsa ning tuli jälle minna.
Isegi Kraaving ei mõistnud minu sentimentaalsusi. Kui ühel puhkepäeval taas läksin jutuga, et tahan koju sõita, luges ta mulle sõnad peale. " Kasvatad kodus lillenupukest, kes midagi üksi tehtud ei saa, " torises ta, " ainult nutab meest taga. " Ning pöördudes treener Valge poole, küsis kavalalt muiates : " Kas sina, Aksel , käisid kogu aeg kodus, kui sa noor olid? " Ei, Aksel ei olnud kogu aeg kodus käinud. Ta tõmbas küünte vahelt tubli mahvi, köhis oma suitsumeheköha ning põristas : " Mina hoidsin küll tagasi. " Ning siis arendasid mõlemad innustunult teemat Spordimehe sugulised vajadused ning nende rahuldamise votilde;imalused vanasti ja tänapäeval , kuni Kraavingu vannivesi üle lävepaku tuppa voolama hakkas. Mina aga imestasin, mis puutükk see Kraavingul küll lillenupukese asemel on, kes iial meest taga ei nuta ning kõigega üksinda toime tuleb. Kui sul kaob tahtmine koju minna, mõtlesin, kas siis ongi enam erilist mõtet elada?