• abbr = 6
• body = 1
• date = 5
• div = 2
• foreign = 2
• head = 2
• hi = 3
• mentioned = 8
• name = 174
• note = 1
• num = 1
• p = 41
• ptr = 1
• q = 20
• quote = 3
• text = 1

Corpus Text

esimene osa

1

Oli külm selge aprillipäev, kellad lőid parajasti kolmteist. Winston Smith, lőug vastu rinda surutud, et kaitsta end läbilőikava tuule vastu, lipsas kiiresti Vőidu Maja klaasuksest sisse, aga mitte küllalt kiiresti, et takistada liivasegust tolmukeerist endaga kaasa tulemast.

Trepikoda haises keedetud kapsa ja vanade kaltsumattide järgi. Selle ühes otsas oli seinale kinnitatud värviline plakat, mis oli siseruumi kohta liiga suur. See kujutas vaid üht tohutut, enam kui meetrilaiust nägu: umbes neljakümne viie aastase mehe nägu tihedate mustade vuntside ja karmide meeldivate näojoontega. Winston hakkas treppist üles minema. Lifti ei tasunud proovidagi. See töötas parematel aegadel harva, ja praegu oli vool päeva ajaks välja lülitatud. See oli osa vihkamise nädala eelsest kokkuhoiukampaaniast. Korter oli kaheksandal korrusel, ja Winston, kes oli kolmekümne üheksa aastane ja kel oli veenilaiendi haavand parema jala pahkluu kohal, astus aeglaselt, tőmmates minnes korduvalt hinge. Igal korrusel vaatas lifti vastasseinalt vastu plakat selle tohutu näoga. See oli niisugune pilt, mis on tehtud nii, et silmad saadavad sind igale poole. Suur Vend valvab sind , oli pildi all kiri.

Korteris luges mahlakas hääl ette mingeid arvusid, mis käisid ilmselt malmitootmise kohta. Hääl tuli piklikust, tuhmi peegli moodi metallplaadist, mis moodustas osa parempoolesest seinast. Winston keeras nuppu ja hääl jäi veidi vaiksemaks, kuigi sőnad olid endiselt selged. Seda riistapuud (mille nimi oli teleekraan), sai küll vaiksemaks keerata, aga vőimatu oli seda täiesti välja lülitada. Winston jäi akna alla seisma: ta oli lühike, kleenuke ja sinised tunked, Partei vormiriietus, veel rőhutasid tema kőhnust. Tal oli väga heledad juuksed ja loomu poolest jumekas nägu, mille naha oli kehv seep, nürid žiletid ja äsja lőppenud talve külmad karedaks muutnud.

Aknatagusest vaatepildist őhkus isegi läbi klaasi külma. All tänaval keerutasid väikesed tuulepöörised tolmu ja paberitükke, ja kuigi päike paistis ja taevas oli eresinine, oli kőik ümberringi hall ja ilmetu, välja arvatud plakatid, mida oli kőikjale üles kleebitud. Mustavuntsiline nägu vahtis vastu iga nurga pealt, ka vastasmaja fassaadilt. Suur Vend valvab sind, ütles kiri, ja tumedad silmad vaatasid sügavalt Winstonile silma. All kőnnitee kohal laperdas teine, nurgast rebenenud plakat hooti tuule käes, vaheldumisi varjates ja näidates ainsat sőna ingsots. Taamal laskus helikopter katuste vahele, jäi korraks őhku rippuma nagu porikärbes ja liugles siis kaarjalt edasi. See oli akendesse piiluv politseipatrull. Aga patrullil polnud suurt tähtsust. Tähtis oli Mőttepolitsei.

Teleekraanist tulev hääl Winstoni selja taga jahvatas ikka veel malmist ja IX kolmaastakuplaani ületamisest. Teleekraan töötas korraga nii vastuvőtja kui saatjana. See püüdis kinni iga vaiksest sosinast tugevama heli, mida Winston tegi; vähe sellest, kuni ta püsis metallplaadi vaateväljas, oli teda niisama hästi ka näha. Muidugi oli täiesti vőimatu öelda, kas sind parajasti valvatakse vői mitte. Vőis ainult mőistatada, kui tihti ja mis süsteemi järgi Mőttepolitsei iga üksiku kanali sisse lülitab. Mőeldav oli seegi, et jälgiti kogu aeg kőiki. Aga igal juhul vőidi sinu kanal sisse lülitada mis tahes hetkel. Tuli elada -- ja elatigi, tänu harjumusele, mis oli muutunud instinktiks, -- teadmises, et igat heli, mida sa teed, kuuldakse ja igat liigutust, välja arvatud pimedas, pannakse tähele.

Winston seisis kogu aeg seljaga teleekraani poole. Nii oli kindlam, kuigi ka selg vőis reeta, nagu ta väga hästi teadis. Umbes kilomeetri kaugusel kőrgus valge ja vägevana tahmase maastiku kohal Tőeministeerium, tema töökoht. See, mőtles ta ebamäärase vastumeelsusega, see on siis London, Esimese Maandumisraja, Okeaania elanikearvult kolmanda provintsi pealinn. Ta püüdis leida mőnd lapsepőlvemälestust, mis ütleks, kas London on alati selline olnud. Kas siin on alati olnud ridamisi neid räämas üheksateistkümnenda sajandi maju, palgid seinu toetamas, aknad papiga kinni löödud ja katused lainelise plekiga kaetud, lagunevad aiamüürid igasse külge vajumas? Ja need pommitamisjäljed, kus őhus keerles krohvitolmu ja pődrakanep kasvas kivirusul; ja need kohad, kus pommid olid lagedaks teinud suurema platsi ja kuhu oli kerkinud karjakaupa armetuid barakke nagu kanakuute? Asjata kőik, ta ei mäletanud midagi: lapsepőlvest ei olnud säilinud midagi peale üksikute eredalt valgustatud piltide, millel ei olnud tagapőhja ja mis jäid enamasti arusaamatuks.

Tőeministeerium -- uuskeeles* Tőmin -- erines rabavalt kőigest muust, mida oli näha. See oli tohutu kiiskavvalgest betoonist püramiidne ehitis, mis kerkis astanguliselt 300 meetri kőrgusele. Sealt, kus Winston seisis, seletas silm veel parajasti valgel seinal elegantses kirjas ilutsevat Partei kolme loosungit: Sőda on rahu Vabadus on orjus Teadmatus on jőud

Räägiti, et Tőeministeeriumi hoones on maa peal kolm tuhat tuba ja vastav juurestik maa all. Hajali mööda Londonit oli veel kolm samasuguse välimuse ja suurusega hoonet. Need troonisid ümberkaudsete ehituste kohal, nii et Vőidu Maja katuselt vőis näha korraga kőiki nelja. Need olid ministeeriumide hooned, mille vahel jagunes kogu valitsusaparaat. Tőeministeerium, mis tegeles informatsiooni, meelelahutuse, hariduse ja kunstiga. Rahuministeerium, mis tegeles sőjaga. Armastusministeerium, mis kaitses seaduslikkust ja korda. Ja Külluseministeerium, mis vastutas majanduselu eest. Uuskeeles nimetati neid: Tőmin, Ramin, Armin, ja Külmin.

Armastusministeerium oli hirmuäratav asutus. Sel ei olnud ühtki akent. Winston ei olnud kordagi käinud Armastusministeeriumis, isegi mitte poole kilomeetri kaugusel sellest. See oli koht, kuhu oli vőimatu pääseda muidu kui ametiasjus, ja ka siis tuli tungida läbi traattőketest, raudustest ja peidetud kuulipildujapesadest labürindi. Isegi selle välimisele kaitsevööndile viivail tänavail lonkisid musta mundriga gorillanäolised valvurid, kes olid relvastatud jätkuliste nuiadega.

Winston pööras järsult ümber. Ta oli mananud näole vaikse optimismi ilme, nagu see oli soovitav näoga teleekraani poole olles. Ta läks üle toa tillukesse kööki. Lahkudes sel kellaajal ministeeriumist, oli ta ohverdanud lőunasöögi kantiinis, ja ta teadis, et köögis ei ole midagi süüa peale mustjaspruuni leivatüki, mida tuli hoida homme hommikuks. Ta vőttis riiulilt pudeli värvitu vedelikuga, mille lihtsale valgele sildile oli kirjutatud Vőidu džinn. Sel oli vastik, őline lőhn nagu hiina riisiviinal. Winston kallas endale sealt peaaegu teetassitäie, vőttis südame rindu ja neelas selle alla nagu arstirohu.

Jalamaid hakkas ta nägu őhetama ja tal tuli vesi silma. See vedelik oli nagu lämmastikhape, vähe sellest, seda neelates oli tunne, nagu oleksid kumminuiaga kuklasse saanud. Hetke pärast andis kőrvetus maos aga järele ja maailm omandas rőőmsama ilme. Ta vőttis käkrunud pakist, millel oli kiri Vőidu sigaretid, ühe sigareti, aga hoidis seda ettevaatamatult püstloodis, mille tőttu tubakas pudenes kőik maha. Järgmisega oli tal rohkem őnne. Ta läks tagasi elutuppa ja istus väikese laua taha, mis oli teleekraanist vasakul. Ta vőttis lauasahtlist sulepea, tindipoti ja paksu, kvartkaustas, punase selja ja marmoreeritud kaantega kaustiku.

Mingil pőhjusel oli teleekraan elutoas ebatavalises kohas. Selle asemel et paikneda -- nagu oli normaalne -- otsaseinas, kust oleks näinud kogu tuba, oli ta pikemas seinas, vastu akent. Ekraani kőrval oli väike nišš, kus Winston praegu istus, -- see oli maja ehitamise ajal mőeldud ilmselt raamaturiiuli jaoks. Ja nišis istudes ning tahapoole nőjatudes jäi Winston teleekraanile kättesaamatuks, mis puutud nägemisse. Teda oli muidugi kuulda, aga niikaua, kui ta püsis oma praeguses asendis, ei olnud teda näha. Ja osalt just see toa ebatavaline geograafia oligi talle sisendanud mőtte, mida ta asus nüüd teoks tegema.

Aga selle mőtte oli talle sisendanud ka see kaustik, mille ta oli sahtlist välja vőtnud. See oli iseäralikult ilus kaustik. Selle sile, kreemjas, vanadusest pisut koltunud paber oli seda sorti, mida ei olnud enam vähemalt nelikümmend aastat toodetud. Kuid Winston oletas, et see kaustik on veel palju vanem. Ta oli märganud seda ühe väikese räämas vanakraamikaupluse aknal kuskil aguliurkas (kus nimelt, seda ta ei mäletanud) ja teda oli jalamaid haaranud vastupandamatu soov selle omanikuks saada. Partei liikmed ei tohtinud tavalistes poodides käia (vabalt turult ostmas, nagu öeldi), aga sellest ei peetud rangelt kinni, sest paljusid asju, nagu näiteks kingapaelu ja žiletiteri, ei olnudki muul viisil vőimalik saada. Ta oli heitnud tänaval kiire pilgu ette ja taha, oli lipsanud poodi ja ostnud kaustiku kahe ja poole dollari eest ära. Sel hetkel polnud tal selle kaustikuga veel mingit kindlat kavatsust. Ta oli selle süüdlaslikult portfellis koju toonud. Isegi tühjalt, ilma et sinna oleks midagi kirjutatud, oli see kompromiteeriv omand.

Mőte, mida ta asus nüüd teoks tegema, oli päevikupidamine. See ei olnud keelatud (miski ei olnud keelatud, sestpeale kui ei olnud enam olemas seadusi), aga ilmsikstuleku puhul vőis olla kindel, et karistuseks on surmanuhtlus vői vähemasti kakskümmend viis aastat sunnitöölaagrit. Winston pani sule sulepea otsa ja pühkis selle őlist puhtaks. Sulg oli vanaaegne riist, mida kasutati harva isegi allkirja andmiseks, ja ta oli hankinud selle salaja ning suure vaevaga, lihtsalt tundes, et see ilus kreemjas paber on seda väärt, et sinna kirjutataks ehtsa sulega, selle asemel et kriipida seda tindipliiatsiga. Tegelikult ei olnud ta harjunud käega kirjutama. Peale väga lühikeste märkmete dikteeriti kőik mis vaja kőnekirjurile, aga praeguseks otstarbeks see muidugi ei kőlvanud. Ta kastis sule tindipotti ja jäi hetkeks kőhklema. Värin käis läbi ta südame. Paberile jälje jätmine oli otsustav tegu. Väikeste kohmakate tähtedega kirjutas ta:

4. aprill 1984

Ta ajas end sirgu. Teda valdas täielik abitustunne. Kőigepealt ei teadnud ta vanduda, kas praegu ikka on1984. aasta. Tőenäoline see oli, sest ta oli üpris kindel, et ta on kolmekümne üheksa aastana, ja ta arvas, et ta on sündinud 1944. vői 1945. aastal; aga praegusel ajal oli vőimatu ühtegi ajamomenti fikseerida suurema kui paariaastase täpsusega.

Ja äkki tabas teda kőhklus: kellele ta őieti kirjutab seda päevikut? Tulevikule, neile, kes pole veel sündinud. Ta mőte tiirles mőne hetke kahtlase daatumi ümber päevikus ja pőrkas siis mütsatades vastu uuskeele sőna kaksisoism. Nüüd alles jőudis tema teadvusse, kui suure asja ta on ette vőtnud. Kuidas saab suhelda tulevikuga? See on juba loomu poolest vőimatu. Tulevik kas sarnaneb olevikuga, mis puhul see ei kuula teda, vői erineb olevikust, ja siis ei ole tema kitsikus sellele mőistetav.

Tükk aega ta istus ja vahtis tuimalt paberile. Teleekraanist tuli nüüd räiget marsimuusikat. Imelikult kombel paistis, et ta ei ole kaotanud mitte ainult väljendusvőimet, vaid on koguni ära unustanud kőik selle, mida ta oli kavatsenud öelda. Ta oli nädalate kaupa end selleks silmapilguks ette valmistanud, ja talle polnud kordagi pähe tulnud, et see nőuab veel midagi muud peale julguse. Kirjutamine ise saab olema kerge. Tal tarvitseb vaid paberile kanda see ilmlőpmatu ärev monoloog, mis oli jooksnud ta peas aastate kaupa. Kuid praegusel hetkel oli see monoloogki katkenud. Pealegi oli ta veenilaiendi haavand hakanud talumatult sügelema. Aga ta ei julgenud seda kratsida, sest kui ta seda tegi, lői sinna alati pőletik sisse. Sekundid tiksusid. Ta ei tajunud muud kui enda ees oleva lehe tühjust, naha sügelemist pahkluu kohal, muusika mürtsumist ja kerget uima joodud džinnist.

Järsku hakkas ta täielikus paanikas higistama, tajudes vaid ähmaselt, mida ta paberile paneb. Tema väike, kuid lapselik käekiri hüples lehel üles-alla, kaotades algul ära suured tähed ja lőpuks punktid:

4. aprill 1984. Eile őhtul kinos. Puha sőjafilmid. Üks väga hea pőgenike laevast, mida pommitati kusagil Vahemerel. Publikule tegid suurt lőbu kaadrid tohutu paksust tünnakast mehest, kes püüdis helikopteri eest ära ujuda, algul näidati, kuidas ta püherdab vees nagu pringel, siis näidati teda läbi helikopteri kuulipildujasihiku, siis oli ta auke täis ja meri tema ümber roosa ja ta vajus nii äkki pőhja, nagu oleks tal aukudest vesi sisse läinud. publik möirgas naerda, kui ta pőhja vajus. siis näidati päästepaati, mis oli lapsi täis ja mille kohal rippus helikopter. paadininas istus üks keskealine naine vist juuditar väike kolmeaastane poiss süles. poiss karjus hirmu pärast ja surus oma pead ema rindade vahele nagu tahaks ta end temasse puurida ja naine hoidis tal ümbert kinni ja püüdis teda rahustada kuigi oli ka ise hirmust sinine, varjates teda nii hästi kui suutis nagu loodaks ta et tema käed kaitsevad last kuulide vastu. siis viskas helikopter sinna 20-kilose pommi kohutav plahvatus ja paat lendas pilbasteks. ja siis oli seal haruldane kaader lapse käest mis lendas üles üles otse üles vastu taevast kaamera helikopteri ninas oli seda nähtavasti jälginud ja seda saatis vőimas aplaus parteilaste istekohtadelt aga üks naine all prolede saaliosas pistis äkki lőugama ja karjus et seda ei tohiks lastele näidata seda ei tohiks neil pole őigust lastele neil pole őigust kuni politsei viis ta viis ta minema ma ei usu et temaga midagi tehakse keegi ei hooli sellest mida proled ütlevad tüüpiline prolede reaktsioon nad ei --

Winston katkestas kirjutamise, osalt sellepärast, et ta käsi tőmbus krampi. Ta ei teadnud, mis oli teda pannud seda soppa endast välja valama. Aga imelik oli see, et samal ajal oli temas selge kuju vőtnud üks hoopis teist laadi mälestus, sedavőrd, et ta oli peaaegu valmis seda kirja panema. Ja ta taipas nüüd, et just selle teise juhtumi pärast ta oli järsku otsustanud koju tulla ja hakata täna päevikut pidama.

See oli juhtunud hommikul ministeeriumis, kui millegi nii häguse kohta saab üldse nii öelda.

Oli umbes üksteist ja arhiiviosakonnas, kus Winston töötas, tassiti toole boksidest välja, keset saali suure teleekraani ette, valmistudes kaheks vihkamise minutiks. Winston oli just ühes keskmises reas istet vőtmas, kui äkki astus saali kaks inimest, keda ta nägupidi tundis, aga kellega ta polnud rääkinud. Üks neist oli tüdruk, keda ta koridoris sageli kohtas. Winston ei teadnud tema nime, aga ta teadis, et see tüdruk töötab ilukirjandusosakonnas. Arvestades seda, et ta oli näinud teda őliste käte ja mutrivőtmega, vőis arvata, et ta on mingi tehnik mőne romaanikirjutamise masina juures. Tüdruk oli enesekindla olekuga, umbes kahekümne seitsme aastane, paksude tumedate juuste, tedretähnilise näo ja kiirete sportlike liigutustega. Ümber tema tunkede oli mitmekordselt keeratud kitsas helepunane vöö, Noorte Antiseksuaalse Liidu tunnus, küllalt tihedalt, et esile tősta tema puusade vormikust. Winstonile oli ta olnud esimesest pilgust peale vastumeelne. Ja ta teadis ka pőhjust. See oli hokiväljakute ja külmade supluste, ühiste matkade ja üldise ideepuhtuse őhkkond, mis tüdrukut saatis. Winstonile olid vastumeelsed peaaegu kőik naised, eriti aga noored ning nägusad. Just naised, ja eeskätt noored naised, olid Partei kőige fanaatilisemad pooldajad, loosungineelajad, vabatahtlikud nuhid ja ketserluse väljanuuskijad. See tüdruk aga jättis talle ohtlikuma mulje kui ükski teine. Ükskord koridoris vastu tulles oli tüdruk talle heitnud kiire kőrvalpilgu, mis oleks teda nagu läbi puurinud, nii et ta tundis hetkeks jäist hirmu. Tal käis peast läbi isegi kahtlus, et see tüdruk on ehk Mőttepolitsei agent. See ei olnud, tősi küll, kuigi tőenäoline. Aga siiski ta tundis iseäralikku ängistust, milles hirm segunes vaenulikkusega, iga kord kui nad kuskil kohtusid.

Teine tulija oli mees nimega O'Brien, sisepartei liige, kellel oli nii kőrge ja tähtis ametikoht, et Winstonil oli sellest vaid ähmane ettekujutus. Toolide ümber sagivad inimesed vakatasid paugupealt, kui nad nägid sisepartei liikme musti tunkesid. O'Brien oli suur turske mees jämeda kaela ja tahumatu, pentsiku, brutaalse näoga. Aga hoolimata tema heidutavast välimusest oli tema käitumises teatavat sarmi. Tal oli iseäralik komme oma prille kohendada, mis oli imelikult relvitustav, mingil seletamatul moel imelikult kultiveeritud. Seda liigutust oleks vőinud vőrrelda kaheksateistkümnenda sajandi aadlimehe ninatubakatoosi-pakkumisega, kui keegi veel niisugustes kategooriates oleks mőelnud. Winston oli O'Brienit näinud tosina aasta jooksul oma tosin korda. Ta tundis tema vastu sügavat huvi, ja mitte ainult sellepärast, et teda köitis kontrast O'Brieni käitumise ja tema poksijavälimuse vahel. Eeskätt toitis tema huvi salajane veendumus -- vői ehk siiski mitte veendumus, vaid lootus, -- et O'Brieni poliitiline őigeusklikkus pole täiuslik. Miski tema näos sisendas seda vastupandamatult. Aga muidugi, vőib-olla see ei olnud siiski ketserlus, mis oli kirjutatud tema näkku, vaid lihtsalt intelligents. Igal juhul jäi temast mulje kui inimesest, kellega vőiks rääkida, kui őnnestuks kuidagi petta teleekraani ja jääda temaga nelja silma alla. Winston ei olnud küll iial teinud vähimatki katset seda oletust kontrollida; ja muidugi polnud tal selleks vőimalustki. Sel hetkel vaatas O'Brien oma käekella, nägi, et kell on peaaegu üksteist null-null, ja otsustas ilmselt arhiiviosakonda jääda, kuni kaks vihkamise minutit on möödas. Ta vőttis istet samas reas kus Winstongi, paari tooli kaugusel. Nende vahel istus väike punasejuukseline naine, kes töötas Winstoni kőrval boksis. Tumedate juustega tüdruk istus otse tema selja taga.

Järgmisel hetkel, nagu oleks tööle hakanud mingi tohutu őlitamata masinavärk, prahvatas otsaseinas olevast suurest teleekraanist saali kohutav krigisev kőnehääl. See käis hammastest läbi ja ajas kuklakarvad turri. Vihkamine oli alanud.

Nagu tavaliselt, ilmus ekraanile Emmanuel Goldsteini, rahvavaenlase nägu. Siit-sealt vaatajate hulgast kostis sisinast. Väike punajuukseline naine piiksatas hirmust ja vastikusest. Goldstein oli renegaat ja ususalgaja, kes kunagi ammu (kui ammu, seda ei mäletanud täpselt enam keegi) oli olnud üks Partei juhtivaid tegelasi, peaaegu Suure Venna endaga ühel tasemel, ja oli siis hakanud arendama kontrrevolutsioonilist tegevust, oli surma mőistetud, aga oli salapärasel kombel pőgenema pääsenud ja kadunud. Kahe vihkamise minuti programm muutus päevast päeva, aga iial ei puudunud sealt Goldstein kui peategelane. Tema oli esimene reetur, kőige varasem Partei puhtuse reostaja. Kőik hilisemad Partei-vastased kuriteod, kőik reetmised, sabotaažiaktid, ketserlused ja kallakud lähtusid otse tema őpetusest. Kusagil oli ta siiamaani elus ja haudus oma salaplaane: vőib-olla kusagil ookeani taga oma välismaa leivaisade kaitse all vői isegi -- nagu vahetevahel sosistati -- mőnes peidukohas Okeaanias endas.

Winstonil vőttis südame alt őőnsaks. Goldsteini nägu kutsus temas alati esile segase tunnetepuhangu. See oli kőhn juudinägu suure käharate valgete juuste oreooli ja väikese kitsehabemega, -- tark nägu, ja siiski mingil moel olemuslikult vastumeelne ja seniilselt rumal oma pika kitsa ninaga, millel prillid olid alla vajunud. See sarnanes lamba näoga ja ka tema hääl oli määgiv nagu lambal. Goldstein alustas oma alatist tigedat Partei-vastast rünnakut, mis oli nii liialdatud ja ebaloomulik, et lapski oleks vőimeline olnud seda läbi nägema, ja siiski küllalt veenev, et sisendada ärevat tunnet, nagu vőiks mőnda teist inimest, kes ei ole nii arukas, sellega ära petta. Ta sőimas Suurt Venda, mőistis hukka Partei diktatuuri, nőudis viivitamatult rahu sőlmimist Euraasiaga, astus välja sőnavabaduse, trükivabaduse, koosolekute vabaduse ja mőttevabaduse kaitseks, ta karjus hüsteeriliselt, et revolutsioon on reedetud, ja seda kőike silpiderohkes kiirkőnes, mis oli nagu Partei kőnemeeste tavalise stiili paroodia ja sisaldas isegi uuskeele sőnu: tegelikult rohkem uuskeele sőnu, kui tavaline Partei liige igapäevases elus kasutas. Ja et kellelegi ei jääks kahtlust, mida tegelikult see Goldsteini silmakirjalik loba varjab, marssisid tema pea taga teleekraanil lőputud Euraasia armee kolonnid: rida rea järel terveid ja tugevaid, ilmetu asiaadinäoga mehi, kes ekraani pinnale jőudes kadusid, et anda ruumi teistele, täpselt samasugustele. Sődurisaabaste tuim rütmiline trampimine moodustas tausta Goldsteini määgivale häälele.

Vihkamine polnud kestnud veel kolmekümmend sekunditki, kui juba pool saalis olijaist tői kuuldavale tahtmatuid raevuröögatusi. Vőimatu oli taluda seda endaga rahulolevat lambanägu ekraanil ja Euraasia armee kohutavat jőudu selle taga; ja üldse kutsus Goldsteini nägemine vői isegi ainult mőte temale automaatselt esile viha ja hirmu. Ta oli püsivam vihaobjekt kui Euraasia vői Ida-Aasia, sest kuni Okeaania sődis ühega neist suurriikidest, oli ta üldiselt teistega rahujalal. Aga imelik oli see, et kuigi Goldsteini kőik vihkasid ning pőlgasid ja kuigi tema teooriaid lükati ümber, purustati ja naeruvääristati päevast päeva ja tuhat korda päevas, kőnetoolides, teleekraanil, ajalehtedes ja raamatutes, ja demonstreeriti kőigile nende haletsusväärset olemust, ei paistnud tema mőju sugugi kahanevat. Ikka leidus uusi lihtsameelseid, kes ootasid, et ta neid őnge vőtaks. Ei möödunud ainsatki päeva, kus Mőttepolitsei poleks paljastanud spioone ja sabotööre, kes tegutsesid tema juhendusel. Ta käsutas tohutut varjuarmeed, konspiraatorite pőrandaalust vőrku, kelle eesmärgiks oli kukutada Riik. Selle nimeks arvati olevat Vennaskond. Sosistati ka kohutavast raamatust, kőigi ketserlike vaadete kogumikust, mille autor oli Goldstein ja mis liikus siin-seal salaja käest kätte. Sel raamatul polnud pealkirja. Kui sellest üldse juttu tehti, siis öeldi lihtsalt: see raamat. Aga niisugustest asjadest teati vaid ähmaste kuulduste järgi. Nii Vennaskond kui see raamat olid teemad, mida Partei lihtliige püüdis vältida, kui see vähegi vőimalik oli.

Teisel minutil paisus vihkamine raevuks. Inimesed kargasid kohalt püsti ja karjusid täiest kőrist, püüdes lämmatada ekraanilt tulevat hulluksajavat määgivat häält. Väike punasejuukseline naine őhetas näost ja maigutas suud nagu kuivalejäänud kala. Isegi O'Brieni rohmakas nägu őhetas. Ta istus väga sirgelt ja ta tugev rindkere tőusis ja vajus, nagu ründaksid seda merelained. Tumedajuukseline tüdruk Winstoni selja taga hakkas karjuma Siga! Siga! Siga! , haaras äkki raske uuskeele sőnaraamatu ja viskas selle vastu ekraani. See tabas Goldsteini nina ja pőrkas tagasi; hääl jätkas segamatult. Ühel selgel hetkel märkas Winston, et ta karjub koos teistega ja taob metsikult kontsa vastu toolipulka. Kahe vihkamise minuti juures polnud kohutav mitte see, et inimene oli kohustatud mingit osa mängima, vaid vastupidi see, et tal oli vőimatu hoiduda kaasa minemast. Kolmekümne sekundi jooksul kadus igasugune teesklemisvajadus. Vőigas hirmu- ja kättemaksuekstaas, soov tappa, piinata ja nägusid sepahaamriga lömastada näis läbivat inimsumma nagu elektrivool, muutes inimese vastu tema tahtmist grimassitavaks ja röökivaks nődrameelseks. Kusjuures viha, mida inimesed tundsid, oli abstraktne, eesmärgita tunne, mida vőis ühelt objektilt teisele suunata nagu leeklambi leeki. Nii ei olnud mőnel hetkel Winstoni viha suunatud üldse mitte Goldsteini vastu, vaid vastupidi, Suure Venna, Partei ja Mőttepolitsei vastu; ja sellistel hetkedel kuulus tema süda üksildasele mőnitatud ketserile ekraanil, tőe ja terve mőistuse ainsale kaitsjale valede maailmas. Aga juba järgmisel hetkel oli ta ühel meelel inimestega enda ümber, ja kőik, mis Goldsteini kohta öeldi, paistis talle tősi olevat. Ja neil hetkedel muutus tema salajane vihkamine Suure Venna vastu imetluseks ja Suur Vend ülenes tema silmis: vőitmatu, kartmatu kaitsja, kes seisab nagu kalju Aasia hordide vastu, ja Goldstein, vaatamata oma isoleeritusele, oma abitusele ja kahtlusele, mis rippus koguni tema olemasolu kohal, näis olevat nagu mingi kuri vőlur, kes on vőimeline lihtsalt oma hääle jőuga tsivilisatsiooni hävitama.

Aga aeg-ajalt oli vőimalik oma viha ka meelevaldselt sinna vői tänna suunata. Äkki, nagu meeletu pingutusega, millega luupainaja käes vaevleja tőstab oma pea padjalt, őnnestus Winstonil oma viha ekraanil olevalt näolt üle kanda tumedajuukselisele tüdrukule enda taga. Elavad kaunid kujutluspildid välgatasid läbi ta pea. Ta peksaks tüdruku kumminuiaga surnuks. Seoks ta alasti posti külge ja laseks ta nooli täis nagu Püha Sebastianuse. Vägistaks ta ära ja lőikaks tal orgasmihetkel kőri läbi. Winston mőistis nüüd paremini kui varem, miks ta seda tüdrukut vihkab. Ta vihkas teda sellepärast, et tüdruk oli noor ja ilus ja sootu, et ta tahtis temaga voodisse minna, mis oli aga vőimatu, sest tüdruku hurmavalt nőtke piha ümber, mis näis lausa igatsevat embusi, oli see vastik helepunane vöö, pealetükkiv kasinuse sümbol.

Vihkamine saavutas haripunkti. Goldsteini hääl oli muutunud tőeliseks määgimiseks ja hetkeks moondus ta nägu lambanäoks. Siis sulas see nägu Euraasia sőduri kujuks, mis lähenes, tohutu ja hirmuäratav, automaadi tärisedes, ja näis iga hetk ekraanilt maha astuvat, nii et mőned esimeses reas istujad surusid end hirmuga vastu seljatuge. Aga samal hetkel ohkasid kőik kergendatult: vaenulik kuju sulas Suure Venna mustajuukseliseks ja mustavuntsiliseks näoks, mis oli täis jőudu ja üleloomulikku rahu ja nii lai, et täitis peaaegu kogu ekraani. Keegi ei kuulnud, mida Suur Vend ütles. Need olid lihtsalt mőned julgustussőnad, niisugused sőnad, mida lausutakse lahingukäras ja millest ei saa őieti arugi, aga mis annavad tagasi kindlustunde lihtsalt sellega, et neid öeldakse. Siis ähmastus Suure Venna nägu ja selle asemel ilmusid ekraanile Partei kolm loosungit suurte trükitähtedega: Sőda on rahu Vabadus on orjus Teadmatus on jőud

Aga Suure Venna nägu näis veel mőne sekundi ekraanil püsivat, nagu oleks surve, mida ta inimeste silmamunadele avaldas, olnud liialt tugev, et kohe kaduda. Väike punajuukseline naine oli langenud üle enda ees oleva tooli seljatoe. Väriseval pominal, mis kőlas nagu Mu päästja! , sirutas ta käsi ekraani poole. Siis kattis ta näo kätega. Oli ilmne, et ta palvetas.

Samal ajal hakkas kogu rahvasumm tumedalt, aeglaselt ja rütmiliselt skandeerima: S-V! … S-V! … S-V! , ikka ja jälle, väga aeglaselt, pikk paus kahe hääliku vahel, -- raske pomisev heli, kuidagi imelikult ürgne, nagu saadaks seda paljaste jalgade tümpsumine ja tamtammide kőmin. See kestis umbes pool minutit. See oli refrään, mida vőis ülevoolavate tunnete puhul sageli kuulda. Osalt oli see nagu hümn Suure Venna tarkusele ja ülevusele, veel enam aga oli see enesehüpnoos, teadvuse tahtlik uinutamine rütmilise müra abil. Winstonil läks südame alt külmaks. Kahe vihkamise minuti jooksul ei suutnud ta hoiduda üldisest hullusest osa vőtmast, aga see ebainimlik loitsimine S-V! … S-V! täitis teda alati őudusega. Muidugi skandeeris ta koos teistega; teisiti oli vőimatu talitada. Oma tunnete varjamine, näoilme valitsemine, teistega kaasategemine oli instinktiivne reaktsioon. Aga seal oli mőnesekundiline ajavahemik, kus pilk oli vőinud teda reeta. Ja just sel hetkel oli juhtunud midagi olulist, kui muidugi üldse oli juhtunud.

Ta oli korraks tabanud O'Brieni pilgu. O'Brien oli püsti tőusnud. Ta oli prillid eest vőtnud ja oli neid oma iseloomuliku liigutusega taas ninale panemas. Aga hetkeks olid nende pilgud kohtunud, ja niikaua kui see kestis, teadis Winston -- jah, ta teadis -- , et O'Brien mőtleb samuti nagu tema. Seda sőnumit ei saanud vääriti mőista. Nagu oleksid nende ajud avanenud ja mőtted pilgu kaudu ühest teise voolanud. Ma olen sinuga, näis O'Brien talle ütlevat. Ma tean täpselt, mida sa tunned. Ma tean sinu pőlgust, vihkamist ja jälestust. Aga ära karda, ma olen sinu leeris! Siis see mőistmisvälgatus kustus ja O'Brieni ilme oli niisama läbitungimatu nagu kőigil teistelgi.

See oli kőik ja Winston polnud enam kindel, kas oligi midagi juhtunud. Niisugustel juhtumitel ei olnud järge. Need toitsid vaid tema usku vői lootust, et on teisigi Partei vaenlasi peale tema. Vőib-olla vastasid kuuldused tohutust pőrandaalusest vandenőust ikkagi tőele, vőib-olla Vennaskond siiski eksisteeris! Kuigi oli vőimatu kindel olla, vaatamata lőpututele arreteerimistele, ülestunnistustele ja hukkamistele, et see Vennaskond ei ole lihtsalt müüt. Vahel ta uskus selle olemasolusse, vahel mitte. Mingeid tőendeid ei olnud, olid üksnes pőgusad tähelepanekud, mis vőisid tähendada kőike vői mitte midagi: juhuslikud vestluskatked, tuhmid kritseldused peldikuseintel, -- ükskord isegi, kui kaks vőőrast kohtusid, peaaegu märkamatu žest, mida vőis tőlgendada paroolina. Aga see kőik oli üks suur mőistatus, vőimalik, et ta oli seda lihtsalt ette kujutanud. Ta oli oma boksi tagasi läinud, uuesti O'Brieni poole vaatamata. Tal ei olnud korrakski peast läbi käinud mőtet jätkata nende hetkelist kontakti. See oleks olnud äärmiselt ohtlik isegi siis, kui ta oleks teadnud, kuidas seda teha. Sekundi vői kahe vältel olid nad vahetanud ebamäärase pilgu, ja sellega oli lugu lőppenud. Aga umbses üksinduses, milles ta oli sunnitud elama, oli seegi meeldejääv sündmus.

Winston ärkas mőtetest ja sirutas end. Ta röhatas. Džinn ajas maost üles.

Ta pilk keskendus jälle kaustiku leheküljele. Ta avastas, et kuni ta oli abitult mőtisklenud, oli ta jätkanud automaatselt kirjutamist. Ja käekiri ei olnud enam kramplik ja kohmakas nagu enne. Sulg oli jooksnud mőnuga üle sileda paberi, maalides suurte selgete trükitähtedega -- Maha Suur Vend Maha Suur Vend Maha Suur Vend Maha Suur Vend Maha Suur Vend rida rea järel, täites pool lehekülge.

Teda haaras paanikahoog. See oli absurdne, sest nende konkreetsete sőnade kirjapanemine ei olnud iseenesest ohtlikum kui lihtsalt see fakt, et ta oli hakanud päevikut pidama; aga hetkeks ta tundis kiusatust rikutud lehed välja rebida ja kogu ettevőttest loobuda.

Kuid ta siiski ei teinud seda, sest ta teadis, et sellest ei oleks kasu. Ei ole mingit vahet, kas ta kirjutab Maha Suur Vend vői jätab selle kirjutamata. Ei ole mingit vahet, kas ta jätkab päeviku pidamist vői jätab selle pooleli. Mőttepolitsei tabab ta nagunii. Ta oli toime pannud -- oli juba toime pannud, isegi kui ta sulg poleks iial paberit puudutanud, -- raskeima kuriteo, mis sisaldas endas kőik teised. Seda nimetati mőtteroimaks. Ja mőtteroim oli asi, mida ei saanud igavesti varjata. Vőib mőnda aega, koguni aastaid edukalt kavaldada, aga varem vői hiljem sind tabatakse nagunii.

See toimus alati öösel -- arreteerimised toimusid tingimata öösel. Sind äratatakse une pealt, jőhker käsi raputab sind őlast, valgus pimestab sul silmi, voodi ümber on kalgid näod. Enamikul juhtudel ei toimunud mingit kohut, arreteerimise kohta ei ilmunud mingit teadet. Inimesed lihtsalt kadusid, ja alati öösel. Su nimi kustutati nimekirjast, kőik jäljed sellest, mis sa olid iial teinud, pühiti minema, su kunagine olemasolu salati maha ja seejärel unustati. Sind kőrvaldati, hävitati: likvideeriti, oli tavaline ütlemine.

Winstonit haaras hetkeks mingi hüsteeriahoog. Ta kirjutas kiiresti ja kritseldades:

nad lasevad mind maha ma ei hooli sellest nad tulistavad mind kuklasse ma ei hooli sellest maha suur vend nad tulistavad alati kuklasse ma ei hooli sellest maha suur vend --

Ta nőjatus vastu tooli seljatuge, pisut häbenedes ennast, ja pani sulepea käest. Hetke pärast ta vőpatas metsikult. Uksele koputati.

Juba! Ta istus vaiksel nagu hiir, lootes asjata, et koputaja, olgu ta kes tahes, lahkub pärast seda ainust katset. Aga ei, koputus kordus. Kőige halvem oleks viivitada. Süda kloppis metsikult, aga ta nägu oli pikast harjumusest arvatavasti ilmetu. Ta tőusis püsti ja liikus vaevaliselt ukse poole.

Comments welcome, Tomaz Erjavec